Juuli alguses sai täis kolm kuud ajast, millest alates on kaugtõestuse abil võimalik teha peaaegu kõiki notariaalseid toiminguid. Kaanon kinnisvarabüroo uuris ligikaudu paarkümmend kinnisvaraalast kaugtõestamist läbi viinud notarilt Edgar Grünbergilt, kuidas on kaugtõestamine asjaosaliste poolt omaks võetud ja milliseid probleeme on esinenud.
Mida kujutab endast notariaalne kaugtõestamine?
Kaugtõestamise näol on tegu võimaluse, mitte kohustusega ning iga notar otsustab ise, kas ta viib toimingu läbi kaugtõestuse teel või mitte. Suures pildis näeb kaugtõestamine välja nagu kohapealne notariaalne tehing, vahe on lihtsalt selles, et kaugtõestamise korral leiab osapoolte kohtumine aset videosilla vahendusel, mitte füüsiliselt samas kohas kohal olles.
Nende isikute puhul, keda notar isiklikult ei tunne, on enne videosilla loomist kohustuslik portaali kaudu läbi viia näotuvastusprotsess ehk verifitseerimine. Kui verifitseerimisprotsess on läbitud, ilmub notari ekraanile teave, et kõik asjaosalised, kes peavad tõestamisel osalema, on videosilla loomiseks valmis. Seejärel alustatakse videokõnet. Kusjuures süsteem on loodud nii, et kõik osalised peavad olema eraldi, oma arvutite taga. Isegi kui mõni asjaosaline on samal ajal notaribüroos, peab ta siiski osalema tõestamisprotsessis läbi oma arvuti.
Kas ja milliseid piiranguid kaugtõestamisel on?
Geograafiliselt pole oluline, kus asjaosalised antud hetkel asuvad. Osalistel peab olema Eesti isikukood ja vastavad sertifikaadid, et saaks anda digiallkirja. Ehk et välismaalaste puhul pole ilma e-residentsuseta võimalik kaugtõestamist läbi viia.
Kuidas on notarid ja kliendid kaugtõestamise võimaluse omaks võtnud?
Mulle tundub, et rohkem on omaks võtnud need, kes tunnevad end digimaailmas kindlalt ja turvaliselt. Seega pigem noorem generatsioon. Klientidele, kes ei tunne end üle võrgu suheldes mugavalt, ma väga seda võimalust ka ei soovita, sest siis tekib küsimus, kas nad suudavad ja oskavad end väljendada samal tasemel nagu füüsiliselt kohtudes.
Kahjuks pean möönma, et ligikaudu neljandik toimingutest, mis olen teinud, ei lähe tehniliste probleemide tõttu nii libedalt nagu võiksid minna. Minu enda senine praktika on näidanud, et suurim probleem osaliste vahel on luua videosild, mis toimiks tõrgeteta. Enamikel juhtudel on tõrked seotud tehniliste probleemidega: kas ei ole internet piisavalt kiire, seadmed/seadistused ei funktsioneeri, vajaminev tarkvara on aegunud.
Aga eks kaugtõestamine läheb ajaga kindlasti sujuvamaks. Tehniline võimekus paraneb, inimeste kindlustunne suureneb ning inimeste kogemustepagas, näiteks erinevate videokoosolekute kasvu näol, laieneb.
Kas lisaks tehnilistele probleemidele esineb seoses kaugtõestamistega ka sisulisi probleeme?
Potentsiaalselt kõige suurem sisuline probleem, mis meile kui notaritele muret teeb, on see, et kui ma ei suhtle inimesega vahetult, kõrvuti ühes ruumis olles, siis mul ei ole võimalik täielikult veenduda, kas vastav toiming on ikka tema tahe. See on ka üks põhjus, miks kaugtõestamine ei ole praegu notarite jaoks kohustus, vaid võimalus.
Kui palju praegu kaugtõestamise soove tagasi lükatakse?
Arvuliselt on keeruline öelda. Kui aga näiteks väga eakas inimene soovib müüa, kinkida või muud kaalukat tehingut teha läbi kaugtõestamise… Eks ka eakas inimene võib olla digitaalselt pädev ja puha, aga üldiselt ma sellistel juhtudel natuke kahtlen kaugtõestamise variandi sobivuses. Samas, ka noorem inimene võib olla mõjutatud või lihtsalt ebapädev. Minu kohustus on kliendiga suheldes veenduda, et vastav tehing on tema enda vaba tahe, tema enda soov, et teda ei mõjutata ega survestata. Videosilla vahendusel on see paljudel juhtudel mõnevõrra keerulisem. Sellest tulenevalt oleks õige, et kaugtõestamisest ei saa notaritele kohustus, notarile võiks jääda võimalus otsustada, kas toimingu saab videosilla vahendusel läbi viia või mitte.
Ehk et kaugtõestamine laiendab küll inimeste võimalusi, aga sellel on ka omad riskid?
Just. See, et tulevikus tehakse väga suur hulk, võib-olla isegi enamik tehinguid videosilla vahendusel, on tõsiasi. Seda põhjusel, et enamik tehinguid tehakse siiski isikute vahel, kes ei ole väga eakad ja kelle tahte välja selgitamine ei ole ülemäära raske. Aga on olemas ka see kontingent, kelle tahet on raskem välja selgitada – lisaks eakatele näiteks inimesed, kelle vahel on erimeelsused, mistõttu on vaja asju rohkem läbi arutada.
Või siis teine näide: toiminguga on otseselt seotud väga palju isikuid (nt kortermaja kõik omanikud). Sel juhul on kaugtõestamine tehnilisest vaatevinklist hea variant, sest raske on leida aega, mis sobib sedavõrd suurele hulgale inimestele füüsiliselt kohaletulemiseks. Kuigi ma esimese hooga ei kujuta ette videosilla vahendusel tehtavat notariaalset toimingut, kus osaleb 20 inimest … Aga ilmselt on see harjutamise ja harjumise küsimus.
