Juunis täitus jälle aasta omandireformi aluste seaduse (ORAS) vastuvõtmisest 1991 tollase ülemnõukogu poolt. Seadusega pandi vara erastamise ja tagastamise korraldamine omavalitsustele.
Tiit Ulas, Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige, pakub nüüd reformide lõpptähtajaks 1. juulit 2011 – siis mööduks 20 aastat nende alustamisest. (ÄP, 16.06) Tegelikult kestab meil omandireform juba üle 20 aasta ja selle “Eestimaa mürgiseima orase” lõppu on kaua oodatud.
Tallinna volikogu 17. oktoobri 2002 määruse nr 56 lisa 3 “Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestamise pidamise kord“ (p 3.2.1 ja 3.2.2) alusel on arvele võetud omandireformi käigus tagastatud eluruumi erastamise võimalusest ilma jäänud isikud, nn sundüürnikud, kes on esitanud avalduse eluruumi, so munitsipaal- või sotsiaalpinna üürimiseks enne 1. märtsi 2003.
Elamuehitusprogrammi „5000 eluaset Tallinnasse“ raames suudab linn juba sel aastal nende isikute eluruumi vajadused rahuldada ja seega sundüürnikud, kes esitasid avalduse korteri saamiseks kuni 28. veebruarini 2003, saavad oma korteritaotluse probleemile lahenduse.
Linlased, kes on esitanud avalduse eluruumi üürimiseks alates 1. märtsist 2003 ja kes on samuti omandireformi käigus tagastatud eluruumi erastamise võimalusest ilma jäänud isikud, on nüüd eluruumi taotlejana arvele võetud ülaltoodud määruse punkt 3.3.4 alusel kui “teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel”. Selliseid inimesi on arvukalt, nagu ka neid, kes alles täna „avastavad“, et 13 aastat (3+5+5) eluruumi tagastamisest on just möödunud või kohe möödumas
Vastavalt võlaõigusseadusele tekib siis omanikul õigus nõuda oma eluruumi üürilepingu lõpetamist. Nende kodanike staatus on tekkinud täpselt samadel alustel, sest on ju nemadki omandireformi käigus tagastatud eluruumi erastamise võimalusest ilma jäänud, ja neil kodanikel on samuti õigus loota võrdsele kohtlemisele teiste sundüürnikega ning taotleda eelisjärjekorras oma korteriprobleemile kiiret lahendust.
Praeguseks ongi ilmnenud, et mõned sundüürnikud ei soovi üürida neile pakutavat munitsipaalkorterit. Tallinna linna eluasemekomisjon tegi linnaosade eluasemekomisjonidele ettepaneku eluruumide, mida tagastatud eluruumide üürnikud, kes on arvele võetud määruse punktide 3.2.1 ja 3.2.2 alusel üürile saada ei soovinud, üürile andmiseks tagastatud eluruumide üürnikele, kes on arvele võetud määruse punkti 3.3.4 alusel kui “teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel” seetõttu, et nad esitasid avalduse eluruumi üürimiseks pärast 1. märtsi 2003.
Sundüürnike korteriprobleemi lahendus munitsipaalpinna abil tänu Tallinna linnavalitsuse otsustavale tegutsemisele, on paljudele sundüürnikele väga tähtis. Kuid omandireformi eesmärgiline säte § 2 lg 2: “Omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut,” annab alust näha omandireformis vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse ja ORAS-e enda sätetega, mistõttu varade nn tagastamine on sageli algusest peale õigusvastane.
Sellise tavatu omandireformi teostamine Euroopa õigusruumis oli võimalik ainult peatades Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide asjakohaste sätete kehtivuse, mida Riigikogu tegi vastava reservatsiooniga 13. märtsil 1996.a, välistades sellega rahvusvahelise sekkumise ja muutes meie omandireformi repressiivseks. Toetame jätkuvalt seisukohta, et Eesti inimesed vajavad kaitset riigivõimu justiitsvägivalla eest ja süütult kannatanute probleemidest tuleb avalikult rääkida, sealhulgas ka rahvusvahelisel tasandil, et lõpuks anda toimunule adekvaatne hinnang.
Heastamaks omandireformiga kõigile sundüürnikele põhjustatud ülekohut pean vajalikuks, et Eesti vabariik kompenseeriks kodanikele, kes jäid ilma oma eluruumi üldistel võrdsetel alustel EVPdega erastamise võimalusest, tekitatud materiaalse kahju lähtudes nende kasutuses olnud eluruumi turuhinnast ja hüvitaks neile tekitatud moraalse kahju.
Varem või hiljem saab Eestist õigusriik, kus poliitiliselt kallutatud justiitsvägivallas osalemine muutub ametnikele karistatavaks.
