1774. aastal kutsus Hollandi kaupmees Adriaan van Ketwich inimesi asutama uut investeerimisühingut Eendragt Maakt Magt (mida võib tõlkida kui Ühtsuses peitub jõud). Ühingu eesmärgiks oli pakkuda väikeinvestoritele 1772-1773 aasta finantskriisi järgsel ajal võimalust investeerida madalate tegevuskuludega hajutatud investeerimisportfelli.
Investeerimisfondide hiilgehetk saabus umbes 200 aastat hiljem, kui USAs tegutses enam kui 10.000 investeerimisfondi ning seni tundmatuna püsinud fondijuhtidest said superstaarid.
Kui sa küsid täna mõne oma sõbra või kolleegi käest, mida ta arvab tänastest investeerimis- või pensionifondidest, siis suure tõenäosusega kuuled sa pigem negatiivset kui positiivset hinnangut. Miks on see nii?
Soovimata laskuda mõtisklustesse valitsemistasude suuruse või aktiivse ning passiivse juhtimise väärtuslikkuse üle, on minu arvates investeerimis-, pensioni- ja kinnisvarafondide langeva populaarsuse taga kolm olulist puudust.
Kontrolli puudumine
Tänased fondistruktuurid ei anna investoritele võimalust teha investeerimisotsuseid ega kontrollida tehtud investeerimisotsuste põhjendatust. Fondijuhtide ja portfellihaldurite poolt tehtavad investeerimisotsused on nii mõnigi kord ajendatud pigem isiklikust motivatsiooniskeemist (või selle puudumisest) kui lõppinvestorite tegelikest huvidest.
Kinnisvarafondide puhul võib kohata erinevate tegevuskulude matmist tütarettevõtete kasumiaruannetesse ning tegelik kulutase tuleb välja alles kehvas lõpptootluses. Seetõttu ei tohiks me olla üllatunud asjaolu üle, et professionaalsed investorid eelistavad oma raha investeerida kinnisvarasse otse ja ilma fondistruktuuride vahenduskihita.
Ühisrahastamine annab investoritele täieliku kontrolli oma investeerimisotsuste üle ning võimaldab neil koostada endale investeerimisportfell, mis koosneb vaid endale sobivatest kinnisvaraobjektidest.
Emotsionaalse sideme puudumine
Kinnisvarainvesteeringute eripäraks on investeeritava vara füüsiline olemasolu – seda on võimalik vaadata ja katsuda. Kinnisvarasse investeerimisega kaasneb uhkus- ja omanikutunne ning paljudel investoritel tekib oma investeeringutega tugev emotsionaalne side.
Ka ettevõtte aktsiatesse investeerimine on tihedalt seotud päriseluga – me võime näiteks olla selle ettevõtte teenuste igapäevane kasutaja või kohata ettevõtte poolt toodetut poeriiulil. Fondistruktuuri vahendusel väärtpaberiturgudele või kinnisvarasse investeerimine ei too endaga kaasa emotsionaalse sideme tekkimist, sest investoril puudub ülevaade portfelli kuuluvatest konkreetsetest investeeringutest.
Kui kinnisvarasse tehtud otseinvesteeringute või ühisrahastamise puhul võib investor rääkida oma osalusest konkreetsel aadressil asuvas kinnisvaras, siis kinnisvarafondide puhul saab paremal juhul rääkida osalusest anonüümses “100.000 ruutmeetri suuruses kaubanduspinnas”.
Läbipaistvuse puudumine
Tänaste investeerimis- ja kinnisvarafondide puhul on tehtud investeeringutest ülevaate saamise ainsaks võimaluseks investeeringute aruannete lugemine. Kui pensonifondide puhul on detailse aruande avalikustamine kohustuslik, siis enamike investeerimis- või kinnisvarafondide puhul võib fondivalitseja otsustada avalikustada vaid 10 suurimat investeeringut. Ühisrahastamise puhul on investori poolt tehtud investeeringud üheselt mõistetavad ning selged.
Kokkuvõte
Ühisrahastamine ühendab endas fondistruktuuri väikese investeeringu nõude ning otseinvesteeringutega kaasneva emotsionaalse sideme ja kontrolli investeerimisotsuste üle. Lisaks annab ühisrahastamine investoritele võimaluse võtta mugav passiivne roll ning delegeerida oma investeeringute eest igapäevane hoolitsemine ühisrahastusteenuse pakkujale.
| Artikli allikas: Crowdestate |
|
