Kiirelt kasvav Tallinna elanikkond, mille peamiseks põhjuseks on sisseränne teistest Eesti piirkondadest, kasvatab aina enam nõudlust üüritavate elamispindade järele. Mida aeg edasi, seda enam tekib vajadus just väiksemate ja odavamate üürikorterite ja -tubade järele.
Enamasti on Tallinnasse saabuva inimese esmaseks elukohaks mõni odavam, rahuldavas seisukorras väike üürikorter või siis -tuba, sest määravaim on hind. Tavaliselt asuvad sellised korterid äärelinnas või kesklinna piiril ning hinnatase jääb vahemikku 100-200 eurot kuus.
Selle hinnaklassi korterid on enamasti rahuldavas seisukorras, varustatud elementaarse sanitaar- ja köögitehnikaga. Tihti on korteris vanem mööbel. Sarnase hinnaga üürituba ühiskorteris on tihti aga täelikult renoveeritud, olemas on kogu vajalik mööbel ning ühisruumis korralik köögitehnika ja sanitaarruumides kõik eluks vajalik.
Enamasti hakatakse aasta pärast pealinna saabumist vaatama veidi ruumikama kodu järele, kuid see ei pruugi alati õnnestuda. Üürihinnad kasvavad pidevalt, samas paljude palgatase on jäänud toppama. Seega püütakse ka edaspidi leida võimalikult soodne elukoht. Kui see ei õnnestu, siis jäädakse ka pikemalt olemasolevasse elukohta edasi.
Sisseränne Tallinnasse meenutab oma olemuselt möödunud sajandi alguse Tallinnat, mil töö pärast saabus pealinna samuti maalt ja väikelinnadest palju inimesi ning enim rajati just soodsaid, väikseid üürikortereid ja -tube.
Vaadates algavasse aastasse, võib eeldada rände ja seeläbi nõudluse kasvu just soodsamate üüripindade järele. Selle valguses võiksid korteriomanikud kaaluda võimalust jätta korter renoveerimise asemel rahuldavasse seisukorda, hoides seda uue elaniku jaoks puhtana ja korras ning üürihinna taskukohasena.
| Artikli allikas on Uus Maa |
 |
