Sattus kinnisvaramees rääkima ühe hoonestatud elamumaa omanikuga Tallinna kesklinnas. Hoone ise nagu üks mahajäetud hoone ikka, rahvasuus nimetatakse selliseid sageli tondilossideks.
Asukoht aga suurepärane, sest katusele ronides võib näha Pika Hermanni tornis olevat lippu. Kinnistu omanik mõistagi oma kinnisvara asukoha pärast uhkust täis – müümine on välistatud, heas asukohas kinnisvara hind saab ainult tõusta, pärandan vara oma lastele jms. Mõttekäik selline, mis on küllalt levinud ja paljuski ka õige, ent ometi pani laiemalt mõtlema.
Esmalt, hoida alles lagunevat kinnisvara ja parendusi mitte teha. Kuhu jääb siinkohal nö ühiskondlik vastutus ja hoolivus linnapildi eest? Mis rõõm on olla tondilossi omanik tänaval, kus enamus maju on renoveeritud ja toretsevad ning vaid üks karjub pintsli, haamri ja oskustega töökäte järele?
Kinnisvara omada kesklinna piirkonnas on kahtlemata uhke, kuid tihtilugu kipub omanikel ära ununema, et omamisega kaasneb vastutus. On omanik see, kes peab tagama, et jääpurikad ei kukuks möödakäivatele naabritele pähe, et kodutud ei pääseks hoonesse lõkke kohal vorsti küpsetama, et kõnniteed oleksid hooldatud ja krundil muru niidetud.
Loetelu omaniku kohustustest on lõputu ja küll puuduoleva MUPO meelde tuletab, kuid eelkõige tahaks näha omanike suuremat panust ilusa linnapildi tekitamise eest. Ajal, mil enamus Eesti elamufondist on eraomanduses, vastutavad eraomanikud ka selle eest, kuivõrd atraktiivne, korrastatud ja elamisväärne on meie linnakeskkond.
Teiseks, kas maa hind saab ainult tõusta? Jah, maa on piiratud ressurss ja seda eriti suuremate linnade keskustes. 50 või 100 aasta perspektiivis on kahtlemata kesklinna kinnisvara omamine väärt investeering. Aga millegipärast meenuvad ka aastad 2004-2007, kui kogu riik kordas nagu mantrat ühte lauset – maa hind ei saa kunagi langeda. Aga sai ja mitte vähe.
Ehk kindlasti on küsimus selles, millises ajalises perspektiivis me oma kinnisvara omamist vaatame ning kui suured on kulud, mida me vahepealsel perioodil peame kinnisvara omamise eest peale maksma.
Kui sa just kõrvalmajas ei ela ning kinnistu hooldamisega ise hakkama ei saa, siis vastasel juhul võivad hooldamise kulud olla suuremad, kuid igaüks seda endale tegelikult selgeks teinud on. Maamaksust ja võimalikust kinnisvaramaksust me siinkohal rääkima ei hakka.
Kinnisvara omamisega seotud riske tajub veelgi vähem inimesi. Kahjunõuded, mis võivad tulla pealiskaudsest või ükskõiksest suhtumisest oma varasse, ulatuvad potentsiaalselt aga numbriteni, mis nullivad igasuguse vara väärtuse kasvu. Lagunev hoone võib põlema minna ja süüdata kõrvalasuvad majad, hooldamata kõnniteel võivad inimesed libastuda, kukkuv jääpurikas võib tekitada parandamatu terviserikke jne.
Need kahjunõuded käivad kaugelt üle tavakodanike maksevõime. Ja alati ei saa asju analüüsida tulu-kulu skaalal. Mahajäetud majad on alati meelitanud lapsi oma mänge mängima. Kui nüüd pehkinud trepp, põrand või katus järele annavad ja mänguhoos laps kukub ja saab näiteks eluaegse vigastuse, siis kas emotsionaalselt kaalub selline sündmus üle tulevase kinnisvara hüpoteetilise väärtuse tõusu? Kas magamata ööd on sellisel juhul jõukuse tegelikuks hinnaks?
Eelpool öeldust võis jääda mulje, nagu oleks siinkirjutaja arvates kinnisvara maha müümine ainus tee. Ei, kindlasti mitte, see on ikka kõige lihtsam tee. Aga maha müümise ja mittemidagitegemise vahele jääb hulgaliselt muid variante, mida tasuks kaaluda.
Suurimad kinnisvarafirmad on nüüdseks juba paar aastakümmet kogunud endale vastavat kompetentsi, mida tasuks kuulata. Ei ole vaja eeldada, nagu suudaks kinnisvaramaakler soovitada vaid seda, mis talle kasulik on. Targa valiku korral saab kinnistu omanik endale partneri, kellega koos kasvab nii vara väärtus kui ka hingerahu.
