Võlaõigusseadus sätestab, et mitterahalise kohustuse rikkumise korral on üürilepinguga lubatud kokku leppida leppetrahvis, kui üürnik rikub mingit poolte kokkulepet. Kuid millise kokkuleppe rikkumise korral leppetrahvi nõuda saab, tuleks lepingus konkreetselt välja tuua.
Näiteks, kui on kokku lepitud, et üürnikul ei ole lubatud eluruumis suitsetada või pidada koduloomi/linde aga ta seda ikkagi teeb, saab üürileandja nõuda leppetrahvi. Või kui üürnik viivitab üüripinna vabastamisega lepingu lõppemisel, siis lisaks kahju hüvitamisele, saab üürileandja nõuda ka leppetrahvi. Loetelu ei ole ammendav, see sõltub ikka üürilepingu poolte kokkuleppest.
Ka leppetrahvi suurus on seadusega kindlalt paika pandud. Leppetrahv ühe rikkumise eest kuus ei või olla kõrgem kui 10% üürist, kõrvalkuludest ja hoone korrashoiu- ja parenduskuludest, kui üürniku kanda on kõik need kulud pandud. Kui rikkumisi on rohkem kui üks, siis ei või leppetrahv olla kõrgem kui 20% kuus.
Siinjuures tuleb silmas pidada, et leppetrahvi ei saa tasaarvestada tagatisrahaga. Kui üürileandjal tekib õigus leppetrahvi nõuda, peab ta esitama sellekohase nõude üürnikule. Kui üürnik keeldub leppetrahvi tasumast, tuleb ette võtta kohtutee.
Kui teil on küsimusi, kirjutage mulle evi@kinnisvarajurist.ee.
Lisateave ja kontakt
|
|
Lepi kokku aeg konsultatsiooniks.
Evi Hindpere |
