16. veebruari Äripäevas kirjutas arvamusveergudel Aivar Tomson sellest, et kinnisvaramaks on täiesti vajalik maks. Paraku piirdus kogu vajalikkuse argumentatsioon sotsiaalse õigluse ja maksulaekumiste prognoosimise hõlpsusega. Need argumendid ei veena.
Ebaõiglane maks
Esimese väite üritan ümber lükata, teine väide aga põhineb protsessil, mitte eesmärgil ega ole seetõttu arvestatav.
Julgen väita, et maamaks (ehk maa väärtuse maks) või kinnisvaramaks (ehk maa ja hoone maks) ei ole vajalikud. Tegemist on sotsiaalset ebaõiglust tekitavate maksudega.
Kinnisvara on üks liik vara.
Maksustades ühte liiki vara tekitame kohe ebaõigluse, sest maksustamata jääb teist liiki vara. Miks on maa (kinnisvara) erilisem nt aktsiast, et seda maksustama peab? Kas tõesti vaid seetõttu, et maad ei õnnestu füüsiliselt off-shore-ile ümber kantida ja maksust ei pääse? Maamaks (kinnisvaramaks) on õiglane siis ja ainult siis, kui samadel alustel maksustatakse muudki vara.
Õigluse, sh sotsiaalse õigluse tagamiseks peab vara väärtuse maksustamine toimuma omakorda õiglase määra alusel.
Kes hindab kinnisvara väärtust?
Kas iga-aastaselt saavad kinnisvarafirmad riikliku tellimuse? Kes sellise lõbu kinni maksab?
Kõiki sama üldise määraga maksustada on ebaõiglane. Kas nt Kopli poolpõlenud baraki maksustamisväärtus peaks Kakumäe kenast häärberist suurem olema, sest mõlemal on vaade samale lahele, kuid Koplisse käib linna doteeritud trammiliin?
Maksu diferentseerimine seevastu tähendab maksu administreerimiskulude märgatavat kasvu. Sees muudab maksukogumise ebaefektiivseks ja seeläbi arengut pidurdavaks.
Maamaks pärsib turgu
Väited, et maamaks (kinnisvaramaks) elavdab kinnisvaraturgu ja samaaegselt põllumajandust, pannes Eesti niitudel kuldsed viljaväljad voogama, lähtuvad paraku eeldusest, et 80% sisemajanduse kogutoodangust on meil endiselt põllumajanduse toota.
Tänapäeval on tootmise sisendressursside tähtsuse edetabeli tipus maa asemel inimene. Karistava maksu olemasolu pigem paneb inimesed maa omandamise ees taanduma, sest kinnisvarainvesteeringu madal tootlus kahaneb maksu tõttu veelgi.
Kokkuvõtteks.
Maamaksul puudub vähimgi loogiline ja õiglustunnet mitteriivav põhjendus. Pigem on tegemist maksuga, mida põhjendatakse stiilis: “Teistel on ja kui meil ei ole, siis ELi ei saa!”
Taolise maksu olemasolu ei anna sugugi kindlustunnet, et homsest ei tule kellelgi riigiisadest pähe kehtestada nt maksu akende arvu pealt, sest rohkem aknaid omaval inimesel on teistest parem vaade.
Artikkel on avaldatud 02.03.2001 väljaandes Äripäev –
