Taas kord on tõstatunud kinnisvaramaksu temaatika. Räägitakse maamaksust, kinnisvaramaksust ja sellest, kellele peaks riik pakkuma maksuvabastust. Juba räägitakse, kuidas maksust kõrvale viilida. Samas on kõrvale jäänud suur pilt – miks peaks üht vara liiki teiste seas siiski oluliselt erinevalt maksustama.
Minu arvates puudub mõistlik põhjendus, miks peaks maad või kinnisvara muudest varaliikidest erinevalt maksustama. Väide, et maa maksustamine parandaks maa efektiivset kasutamist on Eestis absurdivaldkonnast – meil on elaniku kohta nii palju maad, et sageli ei oska keegi sellega niigi midagi tarka peale hakata.
Ja kui keskkonna seisukohalt vaadata, siis kas kõik maatükid peakski kasutuses olema? Kas polekski tore, kui Eestis oleks suur hulk maad, mille osas keegi ei plaaniks aktiivset kasutamist?
Kinnisvaraomanike karistamine maksuga olukorras, kus kõigis sektorites on niigi vähe raha ning kinnisvaraomanikud isegi laenuandjate surve all hinge vaaguvad, on küüniline. Maatükike võib küll kiiremini kasutusse jõuda, kuid seda ettevõtja tapmise hinnaga. Kas see on maksu eesmärk?
Kadedad väited, et maksuga saavad karistada suuri kinnisvaraportfelle omavad spekulandid, on pärit ajast, mil mittetöist tulu ning spekuleerimist peeti kriminaalkorras karistatavaks. Spekulandid mängivad turumajanduses turul olulist funktsiooni turu nõudluse ja pakkumise tasakaalu säilitamisel.
Spekulantide riskantsed hiigelkasumid asenduvad niigi omal ajal kahjumitega ning võib suhteliselt kindlalt väita, et enamus suure maaportfelliga ettevõtteid on Eestis niigi raskustes. Nende raskuste suurendamise ja ettevõtjate järjekordse tapmise asemel võiks neile siiski anda võimaluse sest supist auga välja tulla.
Samuti on kinnisvara täiendav maksustamine karmilt löömas inimesi, keda nõukogude võim omal ajal vara äravõtmisega juba represseerinud on. Nüüd asub repressioone läbi viima Eesti Vabariik lükates kinnisvaraomanikele kaela maksud, mille jaoks eakatel kinnisvaraomanikel ressursse ei pruugi olla. Kas nüüd sunnib nõukogude korra asemel Eesti Vabariik varast loobuma – kas me sellist Eesti Vabariiki tahtsimegi?
Kinnisvaramaksu „asjalikum“ põhjendus on see, et kinnisvara on kõik registrites kirjas ja maksu on lihtne administreerida. Maksu administreerimise lihtsusele viitav maksu põhjendus viitab juba iseenesest maksu olemusele kui riigi kodanikelt ja ettevõtetelt viimase väljapigistamise vahendile – eesmärk pühendab abinõu.
Maksul peaks siiski olema laiem tagapõhi, maks peaks olema maks midagi sellist, mis suunab riigi kodanikud soovitud viisil käituma. Maa- või kinnisvaramaks viitab otseselt, et kinnisvara omanine on taunimistväärt ning surub niigi kriisis vaevleval kinnisvaraturul vara väärtust alla.
Kokkuvõtteks ütleks, et jäägem ikka mõistlikuks. Meie maksusüsteem, mille kohta aastaid tagasi võis öelda lihtne ja läbipaistev, on iga aastaga muutumas keerulisemaks ja komplitseeritumaks. Kui aastaid tagasi nägime lihtsas ja läbipaistvas maksusüsteemis Eesti edukuse võtit, siis täna vajame seda võtit enam kui kunagi varem. Ärgem tehkem lollusi, et me juba hapraks muutuva majanduse alussamba päris puruks hammustame.
Kohalikesse eelarvetesse laekunud maamaks ja osakaal eelarvesse laekunud maksudes
