Pole saladus, et kinnisvaratehingute arv on kokku tõmbumas. Täna tehakse turul tehinguid samal tasemel, mis 2004. aastal. Tehingute arvu põhjuseks on inimeste ebakindlus tuleviku suhtes, kõrgenemad laenuintressid, karmistuvad laenutingimused ning loomulikult ka kõrgustesse tõusnud kinnisvarahinnad.
Hoogne kasv algaski kinnisvaraturul 2004. aastal. Iga kuu tehti eelmise perioodiga võrreldes rohkem kinnisvaratehinguid. Laenuintressid muudkui langesid ja pangad pakkusid üha agressiivsemalt eluasemelaenusid. Kiire kinnisvara hinnatõus andis paljudele koduotsijatele tõuke kiiresti uus kodu leida, sest otsuse edasilükkamine tähendas juba ostu kallima hinnaga. Nii sai alguse kinnisvarabuum.
Buumi najal said hoogu paljud muudki ettevõtmised. Ettevõtted, kes on edukalt tegutsenud tänu kinnisvaraturu pidurdamatuna tundunud tõusule peavad täna tegema strateegilisi muudatusi, et muutunud turuolukorras ellu jääda. Siit tõstatub küsimus, milliseid ettevõtteid puudutab langus kinnisvaraturul?
Esmalt ehitajad ja ehitusmaterjalide pakkujad.
Esmalt puudutab kinnisvaratehingute arvu langus ehitajaid. See on lihtne ja loogiline – kui turul ei ole kliente, siis ei ole vaja nii palju ehitada. Ehitusturul tekib esmalt tööjõupakkumise tõttu konkurents. Seejärel pidurdub kiiret tempot palgatõus. Tööandjatel on võimalus jätta tööle parimad ning loobuda häda sunnil tööle võetud kaadrist.
Ehitusmaterjalide juures rakendub sama loogika – kui ehitatakse vähem, siis on vähem ehitusmaterjale vaja.
Pangad ja muud laenuandjad.
Vähenev tehingute arv vähendab laenutaotlejate hulka. 2007. a. detsembris võeti 44% vähem eluasemelaenusid kui aasta varem. (Omamoodi absurdsel moel tähendab pankade laenutingimuste karmistumine seda, et hulk tarbijaid pöörduvad hiigelintressi küsivate kiirlaenukontorite poole, kus maksta tuleb kümneid või isegisadu kordi kõrgemat intressi.)
Mööbli ja sisustuskaupade pakkujad.
Arendajad meil üldjuhul korteri sisustust ei paku. Kõik uue kodu soetanud inimesed vajavad kui mitte muud mööblit, siis vähemalt köögimööblit. Valdav enamus mööbliostjatest võib rääkida antektootlikke lugusid pikkadest tarnetähtaegadest ning sellest, kuidas mingi detaili paigaldamisel midagi ära unustati.
Jaekaubandus.
Kiire eluaseme hinnatõus võimaldas hüpoteegi olemasolul võtta lisakss eluasemelaenule tarbimislaen. Teisisõnu andis kiire elamispindade hinnatõus võimaluse kasutada eluaset nö. täiendava rahakotina. Oma taganttõuke andis siin veel pankade agressiivne laenude pakkumine.
Hinnatõusu pidurdumine ja taandumine hinnalanguseks kaotab sellise võimaluse. Vähenev rahahulk perekonna eelarves piirab otseselt igapäevast tarbimist.
Millised muutused tulenevad kinnisvaratehingute vähenemisest?
Enamus muutusi, mis uuenevast turuolukorrast tulenevad on tarbijale soodsad. Ehitajate vahel tekiv konkurents tähendab seda, et ka jaetellijal on laiem võimalus leida ehitaja. Seejuures ei pea kartma, et ehitaja sõnalausumata ühel päeval isegi maksmata tasu küsimata objektilt minema jookseb, sest naaberelamu ehitusel lubati kõrgemat palka maksta.
Ehitussektoris tekiv konkurents loodetavasti tähendab ka seda, et pööratakse enam tähelepanu kvaliteedile. See tähendab tarbijale vähemaid ebamugavusi.
Muudeski kinnisvaraturu poolt mõjutatavates sektorites tähendab kinnisvaratehingute arvu langus eelkõige pöördumist näoga tarbija poole. Tiheneb (või tekiv) konkurents sunnib teenuste-toodete pakkujaid üha enam pingutama – sarnaselt nagu kinnisvaramüüjad pingutavad praegu. Konkurents ja vähenev klientide tulv tähendavad survet hindadele – seegi on tarbjale soodsam.
Kokkuvõtteks võib öelda, et igal langusel on oma positiivne efekt. See sunnib kaupade-teenuste pakkujaid enam pingutama ning tooteid edasi arendama ning alandab hinda tarbija jaoks.
