Tuntud laulusõnad ütlevad, et jälle algab kõik, algab uuesti, kõik on jälle nii, nagu ennegi. Kinnisvaraturg liigub teatavasti tsüklitena, tuntuim näide on ajast aega korduvad kinnisvarahinna tõusud ja langused. Kuid teatavad mustrid ja tsüklid ei ole iseloomulikud ainult kinnisvara hinnale ja tehingute arvule.
Uute eluruumide ehitamine on päevakajaline näide selle kohta, kuidas kõik algab uuesti. On igati arusaadav ja põhjendatud, et pärast kinnisvarakriisi end kogunud arendajad hakkasid esmalt ehitama optimaalse suurusega kortermaju kesklinna piirkonda. Olgu kohe lisatud, et nüüd ja edaspidi käib jutt eelkõige Tallinna/Harjumaa näitel. 2015. aastaks oli selge, et kesklinna piirkonnas on ülepakkumise hõngu, seda eriti suuremate korterite ja üle 200 000 euroses hinnaklassis. Turg reageeris suhteliselt kiirelt ja nii kerkisid uued kortermajad juba äärelinna. Aktiivne tegutsemine käis nii Lasnamäel, Mustamäel kui ka Haaberstis. Ostjad vaatasid, et äärelinnas saab korteri ligikaudu kaks korda odavamalt kätte, pakkisid kotid ja on 80 000 eurot maksvas kahetoalises korteris endaga rahul.
Tänavune märksõna: äärelinnastumine
Äärelinnastumist võibki nimetada käesoleva aasta kinnisvaraturu märksõnaks. Aga kuna kõik on jälle nii, nagu ennegi, siis on äärelinna kortermajade pro
jektide edu kasvatanud arendajate julgust ja tegutsemisraadius on liikunud veelgi kaugemale. Uued projektid on käivitatud Sauel, Keilas, Kiilis, Jüris ja teistes lähivaldades. Omapärase tõigana võib välja tuua, et kui kortermajade ehitamine liikus südalinnast äärelinna, siis oli hindade langemine selge ja ostja rahakotile rõõmu tegev, kuid äärelinnast lähivaldadesse liikumine ei ole enam märkimisväärset hinnamuutust kaasa toonud. Üksikud projektid küll müüvad selgelt hinda, kuid sageli pole vahet, kas ostad korteri Mustamäele või sellest 20 km kaugusel asuvasse uusarendusse. Kui mõni arendaja ka tahaks kinnisvaraturul „säästumarketit“ teha, siis tuleb ehitushind vastu ning arendajal on kivisein ees, kust läbi minna pole kuidagi võimalik. Ostja aga rõõmustab, tema valikuvõimalused on oluliselt laienenud, nagu ka pakutav arhitektuur, siseviimistlus ja energiatõhusus.
Ring ei ole veel täis saanud
Kui kortermajade ehitus on end käima tõmmanud nagu tubli poliitik „Foorumi“ telesaates, siis kinnisvaraturu tsüklite kohaselt järgnevad kortermajadele investeeringud maade ja majade turule. Ühe- ja paarikaupa ning mikroarendusi ühepereelamute sektoris on mõistagi juba aastaid tehtud, kuid kortermajade jõudmine lähivaldadesse on kindel märk sellest, et kohe paisub pärmina madaltiheda hoonestuse turg ning uued elurajoonid ümber Tallinna on tõsiasi.
Kui kesklinnas on hulgakaupa valida 200 000–300 000 eurot maksvaid kortereid, siis on aja küsimus, mil kohanev ja kiirelt reageeriv turg pakub samas hinnaklassis välja eramajad. Kui mõned aastad tagasi võistlesid kesklinna lukskorterid pigem omavahel, siis nüüd on neile vääriliseks konkurendiks tulnud samas hinnas soliidsed eramud. Paanikaks pole mingit põhjust ja turu ülekuumenemise trummi ei pea taguma, selline tsüklite kulgemine oli oodatud. Paralleele kümmekond aastat tagasi toimunud kinnisvarabuumiga võib meelevaldselt muidugi vedada, kuid üks-ühele pole midagi võrreldavat. Kui toona tähendas uus elurajoon valdavalt detailplaneeringuga (põllu)maad, kuhu pääses läbi porimülgaste, siis praegu on enamik uutest elurajoonidest asfalteeritud teede ja toimivate tehnovõrkudega. Targemaks ja kogemuse võrra rikkamaks on saanud nii kohaliku omavalitsuse töötajad, arendajad kui ka kliendid.
Ja ühel hetkel jõuab tsükkel jälle niikaugele, et uusarendus keskendub vaid Tallinna kesklinna kortermajadele. Sinna on aga veel jupp maad minna ja seniks nautigem hetke, mil peosaalis vilguvad värvilised tuled.
