Viimase aja suht vastukäivad teated kinnisvaraturu anomaaliatest informeerivad järjepidevalt meid, et küll on kinnisvaraturg pidevas tõusus ja tõuseb veel või siis jälle tuleb hoiatavaid signaale, et tegelikult asi pole nii nagu paistab.
Tavatarbijal on väga raske võtta seisukoht, mis siis tegelikult toimub, sest olukord on väga skisofreeniline, mis omakorda ei tekita just usaldust pigem kahtlusi. Kes siis tegelikult tõtt räägib?
Kinnisvarafirmad on justkui täikal ja pakuvad kauplemiseks informatsiooni, mis on teineteisest nii erinevad, et jääb mulje, et pigem on hirm langevate majandusnäitajate ees, kui selgelt üheselt arusaadavas turuülevaates. Igaüks pigem püüab tähelepanu võita erinevaid „strateegiaid“ kasutades.
Seda aga nimetatakse juba suhtekorralduseks mitte aga adekvaatsete signaalide andmiseks turule. Suhtekorraldusele on antud erinevaid tõlgendusi siiski arvan, et suhtekorralduse eesmärk on väärtustada avalikku arvamust ja teha koostööd ühiste huvide elluviimiseks, kuid paraku tegelevad kinnisvarafirmad, et võita võimalikult palju kliente pigem isikliku arvamuse kujundamisega.
Puudub üheselt arusaadav informatsioon, mis siis tegelikult kinnisvaraturul toimub.
Samas potentsiaalsed investorid ja raha paigutajad annavad hoopis signaale, et olukord teeb ettevaatlikuks.
Viimased pankade ülevaated annava meile nii mõnedki vastused:
- “Pole märke, et plahvatuslikult on kasvanud mitteresidentide hoiuste mahud”;
- “Baltimaade, sealhulgas Eesti perede majandusseis on parem kui paljudel eelmistel aastatel ja oodata on finantspuhvri kasvu jätku”.
See on selge signaal, et tarbija majanduslik järg ja hoiuste hulk pidevalt kasvab. Pole signaale, et vaba raha paigutatakse, mille iganes hirmus kinnisvarasse, kasvõi näiteks inflatsiooniga hirmutades ei ole tarbija hoiakud siiski muutunud.
Seega võib teha kokkuvõtte Ülo Kiple legendaarsete sõnadega „Haiguste ravi. Kontrollitud“.
