Tänapäeval on igapäevane olukord, kus korteriostja peab juba ostumomendil plaani soetatav kinnisvara paari aasta päerast maha müüa, et elujärje paranedes seejärel suuremasse korterisse ümber kolida. Siis jälle uus korter peatselt maja vastu välja vahetada.
Küllaga on ka inimesi, kes unelmatekodu leidnuna soovivad seal elu lõpuni elada, ega plaanigi kunagi kuhugi edasi kolida.
Erinevad tulevikukavad nõuavad erinevat lähenemist.
Inimene, kes plaanib ajapikku elutingimusi parandada peab olema kindel, et täna ostetud vara edasikolimise plaanideni jõudes maksab soetamisväärtusest rohkem. Ei ole mõtet kallilt osta, et siis odavalt edasi müüa. Vara müügist saadav tulu läheb tavaliselt uue kinnisvara soetamise omafinantseeringuks. Seetõttu on vara väärtuse säilimine ja kasv eriti olulised.
Vara väärtuse säilimine on seotud kinnisvara haldamisega nõuab jooksvaid kulutusi, mis on tarbimiskulutused. Vara väärtuse kasvu minevaid kulutusi võib nimetada investeeringuteks, mille eesmärk on tulu toota. Oluline on hinnata parenduste jaoks tehtavate kulutuste väärtust tulevasele müügihinnale – kas ikka tasub näiteks aknad välja vahetada, kuis see aasta pärast müügihinnale või likviidsusele oluliselt juurde ei anna?
Kindlat veelahet nende kulutuste vahele ettepoole vaatavalt on raske tõmmata. Küll aga võib kinnisvara realiseerimise järel öelda, milline osa kulutustest kuhu on läinud. Seda vaatamata asjaolule, et kinnisvara hinnatõus võib olla põhjustatud välistest asjaoludest, näiteks üldisest hinnataseme tõusust. Muidugi võib siin ilmneda, et kinnisvara väärtus on langenud, st. investeeringul on olnud negatiivne tootlus.
Oluline on siis asjaolu, et sellise kinnisvara investeeringu hindamine saab aset leida alles peale vara müüki. Vahepealsed ajalehesabast loetavad hinnatabelid on ainult informatiivsed – need ei kindlusta, et korteri või maja saab selle hinnaga järgmisel päeval müüdud.
Tulevikus elutingimusi parandada sooviv inimene peab hoolitsema selle eest, et täna soetatava kodu puhul on tegemist kasvava väärtusega investeeringuga, mitte ainult tarbimisega.
Teisitine on lugu inimese puhul, kel soov ühte kohta pikemaks ajaks püsima jääda.
Vara väärtuse muutus või kinnisvaraturu olukord ei mõjuta tema elukvaliteeti. Suuremat tähelepanu saab pöörata neile asjadele, mis ehk ei ole väga tasuvad, kuid muudavad kodu emotsionaalsel tasemel mõnusamaks ja hubasemaks. Siin ei ole oluline hinnata kõigi kulutuste puhul seda, kas need annavad piisava panuse kinnisvara turuväärtuse kasvu.
Kokkuvõtteks
Mõlema lähenemise puhul on oluline, et kinnisvara (turu-)väärtus ei kahaneks. Esimesel puhul on tegemist laenutagatise väärtuse vähenemisega ning sellest tulenevate edasiste eluperspektiivide halvenemisega. Laenutagatise väärtuse vähenemine võib tekitada probleeme lisatagatise leidmisega.
Pikemaajalise samas kohas elamise puhul on sageli kinnisvara perekonna suurim vara, mille väärtus ei tohi samuti lasta kukkuda. Seda juba ainuüksi seetõttu, et plaanid võivad muutuda ning järgmisse paika kolimine võib päevakajaliseks muutuda. Lisaks võib tekkida vajadus kodu laenutagatiseks pantida ning sellisel puhul on eelistatud kõrgema turuväärtusega tagatised.
