Asjas oli vaidluse all ühisvara jagamine. Muuhulgas kuulus ühisvarasse kinnistu, millel paiknes eluhoone, kus endised abikaasad koos ühiste lastega elasid. Eluhoone oli algselt ühe abikaasa lahusvara kuid selle juurde abielu jooksul maa erastamisega muutus hoone koos maaga ühisomandiks. Kumbki abikaasa soovis kinnistut endale jätta.
Riigikohus kordas varasemaid seisukohti, et olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse.
Kui ei saa tuvastada, et ühel ühisomanikest oleks ülekaalukas huvi kinnisasja omandi säilitamise vastu, ning mõlemad ühisomanikest soovivad kinnisasja endale, tagab kõige õiglasema lahenduse see, kui kinnisasi jääb selle ühisomaniku ainuomandisse, kes on nõus omavahelisel enampakkumisel maksma teisele ühisomanikule suuremat hüvitist.
Täiendavalt märkis kolleegium, et ainuüksi kinnistul oleva elamu algne kuulumine ühele endistest abikaasadest ja selle omandamine kinkega oma vanematelt ei õigusta kinnistu temale jätmist, eriti kui abikaasad on ühiselt pikemat aega kinnistut kasutanud ja parendanud.
Pille Pettai
Glikman Alvin LEVIN vandeadvokaat
