Suvila kuldses ringis
Lahe Kinnisvara partner ja maakler Andrus Viks sõnab, et enamik inimesi soovib suvila osta nn kuldsesse ringi ehk suurest linnast maksimaalselt saja kilomeetri kaugusele. Erandiks on siin vaid saared või eriliselt looduskaunid paigad, kuhu jõudmiseks ollakse valmis ka pikemaid vahemaid läbima.
Miks sada kilomeetrit on piiriks, sellele on väga lihtne põhjendus – sõidukulud ja aeg. Meie kasvavate kütusehindade juures on üksikud pered valmis igal nädalavahetusel näiteks Tallinnast Peipsi äärde või Võrumaale sõitma, kulutades sõidule arvestatava summa ja sisuliselt terve puhkepäeva.
Oma suvekodu soovivad soetada peamiselt linnakorterite elanikud, aga praktikas on ka juhuseid, kus näiteks Nõmme majaomanik tahab suvepuhkuse veeta linnast väljas suvilas. Kahe majapidamise haldamine käib aga paraku sageli üle jõu ja nii on üks objektidest varem või hiljem müügis.
Vanemad suvilapiirkonnad eeslinnastuvad
Tallinna lähiümbruse tuntuimad suvilapiirkonnad on Muuga aedlinn, Kiisa ja Lohusuu-Laulasmaa suund. Kõigi nimetatute puhul võib täheldada, et need valdavalt nõukogude aegsed suvilarajoonid on muutumas pealinna eeslinnadeks ehk siis inimesed on asunud sinna aastaringselt elama.
Suvekodu ostja on siin nüüd tegelikult dilemma ees, kas tegemist ongi enam suvituspiirkonnaga, millest eeldaks vaikust ja rahu ning omaette olemist või satub ta niiöelda vihma käest räästa alla.
Õnneks on Eestis veel avastamata alasid, kus tasub suvituspaikade järele vaadata. Esile võib tõsta osaliselt Läänemaad, aga ka Lääne- ja Ida-Virumaad, mis on suvituspiirkondadena minu meelest põhjendamatult alahinnatud. Kellel nüüd tõesti meeldib nädalavahetustel väga autoga sõita, võiks silmas pidada Peipsi kanti, kus on veel häid võimalusi.
Oma suvila või puhkus Tais?
Mitmed korteriinimesed, eriti just need, kelle lapsed on suureks kasvanud, on hakanud kalkuleerima, kas suvekodu ostmisel on üldse mõtet, sest ostusumma eest saaks aastaid lahedasti soojal maal puhkamas käia ja maailma näha.
Vanema suvilaköksi saab Eestis soetada paarikümne tuhandega, kuid uute eest tuleb praegu isegi 100 000 või rohkemgi välja käia – taoliste summade eest saaks endale täitsa korralikke puhkusereise korraldada. Pealegi jäävad ära paljud lisakulud ja muretsemine suvila hooldamise ning turvalisuse pärast.
Mina soovitan enne suvekodu ostmist esitada endale radikaalne küsimus “Kas orjata või puhata?”. Kui kaalukauss kaldub “orjata” poole, siis sobib teile suvekodu, mis asub elukohast kaugemal kui sada kilomeetrit ning nõuab palju investeerimist nii finantsilises kui ka ajalises mõttes ning vaeva, et sellest kohast teile meelepärane suvituspaik saaks. Ilmselgelt ei saa tegelikult suvilaostu nii must-valgelt võtta, sest kogu protsess on põnev ja suvilas olek ka väga suut rahuldust pakkuda ning töö- ja olmemurede unustamist võimaldada, kuid ikkagi jäävad õhku küsimused, kui palju jääb aega selle nautimiseks ja kui palju on kohustusi.
Kui valite “puhata”, leidke sobiv koht linna lähedal maal või lubage suvila ostmiseks kogutud säästudest endale igal aastal üks meeleolukas reis soojale maale.
