- Üürihinnad tõusevad ilmselt seda rohkem, mida kauem üüri piirmäära kaotamine venib
- Räämas majas ei taha keegi elada
Tallinna üüri piirmäära kaotamise ümber jätkuv vaidlus on jaganud vaidlejad kahte leeri: üürnikud, kes ei suuda enda väitel suuremat üüri maksta, ning majaomanikud, kellel pole enda sõnul võimalik nii väikse üüriga maju korras hoida.
Lõputuna näivas vaidluses ei suudeta kuidagi ühisele seisukohale jõuda. Üksmeelselt pole ei üürnik ega ka omanik rahul vaid laguneva majaga.
Üürnike peamine hirm piirmäärade kadumisel on üürihindade tõus.
Võib oletada, et pärast hindade vabastamist enamus omanikke tõepoolest tõstabki hindu. Kuid turu iseregulatsiooni tõttu olukord peagi tasakaalustub ning sellele võib järgneda hoopis hindade langus, sest üürnikud hakkavad lahkuma liiga kõrge üüriga pindadelt. Omanikud on aga huvitatud üürnikest, kes lepingust kinni peavad.
Kõik Tallinna üürihinnad eeldatavalt suurenevad mõnevõrra pärast piirmäärade vabastamist, kuid uue, seni turult väljas olnud üüripinna lisandumise järel on oodata keskmise üüritaseme langust.
Üürihindade hüpe ülespoole tuleb tõenäoliselt seda suurem, mida kauem üürimäärade vabastamisega venitatakse, sest omanikud üritavad mingil määral kompenseerida selle ajani saamata jäänud tulusid.
Kindel on see, et hindade regulatsioon on turu, mitte aga riigi ega ka omavalitsuse ülesanne.
Samas ei soovi üürnikud mõista, et üüri on vaja tõsta, sest kehtestatud piirmäärad ei võimalda maja elamiskõlbulikuna hoida. Piirmäärad on enamikus piirkondades kehtinud ilma muutmata viis-kuus aastat, elukallidus on aga vahepeal märgatavalt tõusnud.
Elamiskõlbmatu maja pole kasulik ei omanikule ega ka üürnikule – omanik ei saa kehvas olukorras olevalt majalt tulu ja üürnikul on räämas majas halb elada.
Nii omavalitsuse kui ka üürnike ühine mure paistab aga olevat see, et vaesem elanikkond ei suuda kõrgenevat üüri maksta. Üüri piirmäära säilitamine on riigi ja omavalitsuse poolt käsitletav kui dotatsioon või sotsiaalabi, mille andmine on aga maja-omanikele peale sunnitud.
Tuleb aru saada, et väikesepalgaliste elanike abistamine pole majaomanike, vaid omavalitsuste ülesanne. Seega on arusaamatu üüri piirmäärade kaotamisega venitamine põhjusel, et see suurendab omavalitsuse kulutusi sotsiaalabile.
Üürnike sõnul ei suuda maja-omanikud kõrgemat üüri kuidagi põhjendada. Samas ei peagi omanik ju hinda põhjendama, sest tegu on temale kuuluva asjaga, ning tema määrab hinna, lähtudes turuseisust ja nõudlusest. Keegi ei palu ju põhjendada näiteks Coca-Cola hinda. Turumajanduses on kauba hind täpselt nii suur, kui palju selle eest ollakse nõus maksma.
Alusetu on ka väide, et üüri tõstmise tulemusel kannatavad sajad tuhanded inimesed. 1998. aastal Eesti Konjunktuuri Instituudi tehtud uuringu põhjal oli Eestis sel ajal 5226 üürimaja 23 385 korteriga, kus elas 47 200 inimest. Praegu on suur osa neist leidnud EVP-laenu abil uue kodu ja kõik tagastatud majade üürnikud ei ole sotsiaalabi vajajate hulgas.
Seega on kannatajate hulk kindlasti märgatavalt väiksem kui kümned tuhanded. Sadadest tuhandetest rääkijaid võib pidada demagoogideks, kes mängivad vähemteadlike inimeste emotsioonidel.
Ükski erakond pole suutnud tundliku üürnike probleemiga midagi peale lubaduste ette võtta. Vaatamata sellele on enamus erakondi üüri piirmäära kaotamist või järk-järgulise vabastamise vajadust tunnistanud.
KOMMENTAARID:
Mersu ja Sapaka dilemma 2001-01-24 04:41:38 Riho Kruuv
Jagan taielikult artikli autori seisukohti. Sooviksin lisada vaid seda, et kui turumajanduses muudes valdkondades kehtib reegel- kui “Mersut” osta ei jaksa, siis osta odavam auto, siis kinnisvara puhul seda justkui ei eksisteeriks. Siiski, on paljud sundyyrnikud sattunud elama suurtesse “eestiaegsetesse” korteritesse (mis omal ajal oli neile suur onn), mille yyri on muidugi raske taismahus maksta. Samas eksisteerib ju ka voimalus kolida vaiksema pinna peale ja ka pisut aarelinna poole. See teeks lihtsamaks ka yyri tasumise. Maksujoulisemad yyrnikud liiguks siis jalle omakorda kesklinna poole.Lopuks leiaks koik endale sobiva suuruse ja hinnaga eluaseme. Siis voib ju kysida, et kas siis vahepealsel ajal kui toimuvad suurmanoovrid, elavad koik kolimisautodes? Vastus on EI, sest lugedes ajalehtedest yyrikorterite pakkumise kuulutusi, saab selgeks, et turg pakkub kyllaldaselt ajutisi manooverpindu, mida saab kasutada enne uue sobiva elukoha leidmist. Omamoodi on mul kahju inimestest, kelle kallis elukoht on osutunud kellelegi teisele kuuluvaks. Olid ju ka neil oma soovid ja unistused ning kaugeltki koik ei ole seotud ka kyyditamiste ja koostoos okupantidega. Samas ei saa riik panna selle ylekohtu eest vastutajaks eraomanikku, kes peab oma kannatuse, raha ja tihti ka tervise (narvid!) hinnaga maksma kinni riigi sotsiaalpoliitika puudujaagid.
Põhiküsimus 2001-01-24 09:14:22 EV kodanik
Üüri piirmäärade kaotamisel minnakse ilmselt sihilikult mööda põhiküsimusest, miks riik omandireformiga jaotas inimesed kahte klassi, ühed kes said erastada oma korterid, teised kes ei saanud. Nüüd sellest põhiküsimusest vaikitakse ja räägitakse ainult üüri piirmäärade kaotamisest. Kui seda õhus rippuvat küsimust poleks, oleks üüri piirmäärad ilmselt ammu kaotatud. Mis puutub üüri piirmäära 8 krooni ruutmeetrilt, siis see aastate jooksu, mis ta on kinnikülmutatud olnud, on naeruväärselt väike. Muidugi tuleks üür järk-järgult vabaks lasta, etr vähegi leevendada täieliku vabastamisega kaasnevat shokki. Küsimus aga jääb: millal hakkab riik tehtud vigade eest vastutust kandma, või kavatsetakse pea igavesti jaanalinnu kombel liiva alla peita?
Põhiküsimus on lahendatud 2001-01-24 09:37:13 Tõnu Toompark
EV kodanikule vastuseks: Põhiküsimust, et kõik kortereid erastada ei saanud, ei ole. Meil on tegemist demokraatilise riigiga, kus loeb enamuse tahe. See on lihtsalt elu paratamatus, et mitte kunagi ei suudeta saavutada 100% soove. Vaielda selle vastu, et elamufondi erastamisel enamus oleks kaotanud, on alusetu. Neile, kes korterit erastada ei saanud on antud võimalus saada EVP-laenu, mis on tegelikult reaalne rahaline kink. Üürnikele on antud eelisostuõiguseid (eluruumide erastamise seadus, maareformiseadus…) Küll ei ole oldud õiglane omanike vastu, kellele on peale sunnitud – nii absurdne kui see ka ei ole – sotsiaalhoolekande kohustus üürniku elamisele peale maksta. Artikli autorina julgen väita, et olen erapooletu hindaja kuivõrd ma ei ole kunagi olnud sundüürnik, ei oma tagastatud vara (ammugi tagastatud üürielamut), ei ole pälvinud riigi sooduskrediite ega saanud eelisseisundit mingi riigi vara erastamisel.
Kuriteo eest tuleb vastutada! 2001-01-24 11:43:11 sundüürnik
Selline nn. omandireform on kuritegu Eesti rahva vastu. Ja varem või hiljem tuleb selle organiseerijatel aru anda oma tegudest.
sundüürnikule 2001-01-24 12:00:27 eestlane
Sinusugused on Eesti õnnetus. Igal rahval on omad hädad. Sina oled meie oma.
Mõnda “kingitustest” 2001-01-24 13:01:57 EV kodanik
Hr. Toompark! Teie vastuskommentaar on äärmiselt küüniline. Kohe on näha et Teie pole onud sundüürnik, muidu Te ei räägiks mingist “kingitusest” EVP-laenu näol.Esiteks on seda laenu küllaltki raske saada, tuleb n.ö nagu kaamel läbi nõelasilma minna, teiseks peab selle saamiseks küllaltki head sissetulekut omama, mida sundüürnikel tavaliselt pole, muidu nad polekski sundüürnikud. Reaalse kingituse riigilt said aga tõesti need inimesed kes elasid riigimajads ja said oma korteri erastada. Oletan et Teie olete üks nendest, sellepärast Te polegi sundüürnik. Nii et vaevalt Teie seisukoht nii erapooletu ongi. Mis puutub “enamusse”, siis lubage sügavalt kahelda selles, pigem on see ikka vähemus, kes aga häälekalt esineb ja kelle käes on võim siin riigis antud hetkel.
eestlasele 2001-01-24 13:08:13 sund-üürnik
Snaiperid tööle ja kõik mured saavad hoobilt murtud. Kohe jaguks tööd ka hauakaevajatele ja kinnisvaramaakleritele. Hundid söönud ja sul eestlane kohe nii hää siin EV-s ÕNNELIKULT elada.
EV kodanikule 2001-01-24 14:20:01 Tõnu Toompark
Tänan tunnustuse eest, et minu vastukommenttaar on küüniline;) Oma erapooletust kinnitan veel sellega, et EVPsid on mul olnud vist kokku 300. Palju koolipoisile ned omal ajal anti? Mitte enam ei mäleta. Need müüsin hinna kõrghetkel 1000 krooniga maha ja rohkem pole ma EVPdega tegelenud. Niisiis ei ole ma peale varade tagastamise ka varade erastamisega tegelenud. Nüüd veel EVP laenust. Olen ise lähedalseisnuna näinud kümnete ja kümnete kaupa neid kaameleid, kes on läbi nõelasilma läinud ja laenu kätte saanud. Mul ei ole viimaseid andmeid, kuid mingil hetkel oli EVPlaenukasutamise tähtaeg 3-4 kuud. Üks oluline ühine nimetaja uue kodu leidnud sundüürnike juures oli isiklik aktiivsus ja soov enda jaoks ise midagi ära teha. Enamusest ka veel. Riigi rahva enamus on saanud probleemivabalt elamise erastada. Seda väidet eitada on sama, mis musta valgeks rääkida. Tuletan meelde, et üle 92% elamufondist kuulub erakätesse.
ks lahendusi pakkutakse? 2001-01-24 20:27:09 Hanno Niidas
Omandireform jaotas inimesi kahte klassi selle pärast, et v?esti vastu ostus taastada 1940.a. v??randatud vara endiste omanikele. Tollal ajal valitses soov n?ukogude aegsest kalasuppist maksimaalselt Eesti aegse akvaariumi taastada. Paraku need kes elasid omal ajal ihaldatud Eesti aegsetes majades jäid sundüürnikeks ja nende olukorra ajutiseks leevendamiseks asutati üüri piirmäärad, mis on tänaseks turuhindade k?rval muutunud absurdselt madalateks. Toompargil on ?igus, et omavalitsused peaksid tegelema vaesemate elanike üüride subsideerimisega ja mitte maja omanik. Sellel puhul olemasolev seadus on t?esti väär ja ei erine sugugi p?him?tteliselt alkosotsialismist (kained peavad joodikutele viina ostma). Pakkun välja astmelist dotatsiooni, mis oleks seotud miinimum palga koefitsientidega. Keskmist palka teeniv sundüürnik subsiidiumi ei saaks. Rakendus mehanismidesse v?iks kuuluda järk-järguline üüri piirimäära t?stmine turuhinna tasemele näiteks kolme aasta jooksul ja piirimäära v?iks siduda vabaturu üüride koefitsiendile (arvatavasti läinud aasta keskmisele). Esimesel aastal piirimäär v?iks olla 40% turuüürist, siis 60%, 80% ja neljandal aastal v?iks üürid vabaks lasta. Esimesel aastal subsiidium v?iks korvata täielikult üürit?usu aga ainult nendele kelle sissetulekud on madalad (sundüürnike on ka keskmise- ja k?rgepalgalised ja nemad abi ei vaja). Teisel aastal subsiidium korvaks 2/3 t?usust ja järgnevatel aastatel poole t?usust. Sundüürnike üüri piirimääre ja subsiidiume käsitlev seadus peaks ette nägema subsiidiumite maksmise l?petamist ja vaesmate sundüürnike puhul ümberkolimine munitsipaal elamutesse. (Munitsipaal elamud peaksid minu arvates olema mööda linna laiali pillatud ja hoonetes, mis sobivad kohalikke piirkondadesse, et gettode tekket ära hoida. Pealegi enamus vaesematest sundüürnikest ei erine keskmisest Eesti inimesest siis ei tohiks sotsiaalseid pingeid sellest tuleneda.) Ma ei ole näinud statistikat, mis käsitleb sundüürnike EVP-de seisu aga lubage minul oletada, et paljudel sundüürnike kellel vähegi tööstaazhi oli neid piisavalt, et v?is nendega riigikorteri erastamist alustada. Samuti piirimäära kehtimise ajal on paljudel sundüürnikel paremad v?imalused korteri v?i maja ostmiseks kapitali koguda kui need kes peavad turuhinna eest elamispinda üürima. Väljapakkutud idee näeb ette, et paljud sundüürnikud siiski kolivad oma praegustest kodudest välja; kes munitsipaal elamusse, kes oma majja/korterisse, kes turuhinna eest üüritud korterisse. Kinnisvara turg on piisavalt arenenud, et maja- ja korteri otsjaid vastuv?tta ja p?him?tteliselt nemad ei vaja rohkem sotsiaal kaitset kui seda, mis keskmine eestimaalane v?ib saada. Selle plaani k?ige n?rgem lüli on munitsipaal elamute rajamine. See n?uab palju raha ja ühiskondliku konsensust.
Tõnule ja jeestlasele 2001-01-25 10:16:38 Lembitu Jalakas
Tõnu kirjutab oma artiklis liiga kitsarinnaliselt olles analüütik ainult kinnisvara alal aga “eestlane” on tüüpiline vihkaja, kellel pole absoluutselt mõtlemisvõimet.Küsimus on siiski valedes otsustes, mis tehti omandireformi käigus ja nüüd ei soovi keegi neid tunnistada ega parandada.Kuna ühtedele anti võimalus erastada ja teistele mitte, siis tekitati kunstlikult vaesed ja rikkad.Tagastatud majade omanikel olid valdavas enamuses olemas vene ajal saadud korterid ja neile anti võimalus ka need erastada. Need oleks võinud anda ju omandireformi ohvritele erastada. Jutt sellest,et tagastatud majades elasid okupandid ja nende järeltulijad on täielik jama.Neis eestiaegsetes majades elasid valdavalt eestlased, kes tegid kõik, et vahetada oma “mägede” korterid inimväärsemasse elukeskonda.Muulased, kes asustasid valdavalt “mägesid”, said kõik oma elamispinna erastada(s.t., et said riigilt kõik ~200 000 krooni kingiks). Näiteks sai tuttav valgevenelane erastada oma Lasnamäe korteri ja tema naine Õismäe korteri. Naise korter müüdi maha ja oli kohe stardiraha oma äri alustamiseks. Peale oma kuulsast kommunistist ema surma, kel õnnestus erastada eluajal Kadriorus 3-toaline korter, müüs ta selle maha ligi miljoni krooniga.Omandireform tegi okupandi rikkaks.Minu teine tuttav elab samuti Kadriorus, kuid tagastatud majas 3-toalises korteris ja ei saa sellega midagi peale hakata – ei maha müüa ega väiksemaks vahetada. Tema peab peaaegu kogu pensioni üüriks maksma.No OK- tema on pensonär, aga ka keskmise Eesti palgaga ei osta ju teist korterit! Ka EVP laen on mõeldud inimestele, kellel mingi algkapital olemas on. Milles siis inimene süüdi on, et riik talle tünga tegi? Okupandist ühe liigutusega rikka ja temast vaese?
Reformi iva 2001-01-25 12:01:01 Asjaosaline,to: Lembit Jalakas
KAS te ei ole hetkekski mõelnud (10 aastat on ju aega olnud protsesse jälgida), et okupantidele kingituse tegemine oligi omandireformi eesmärk. Tuletame meelde, et kuigi reformiseadus võeti vastu 1991. a, tehti seda koos klausliga “uut ülekohut ei tohi tekitada” ja reformi poolt ausalt hääletanud inimesed hingasid kergendatult. Kui Isamaa koos liitlastega 1992. a võimule tuli, hakkas ta reformi kiirendatult ellu viima, unustades ülekohtu klausli täiesti. Erastamisseaduse poolt 1994. aastal hääletas 44 tollase (ja suurel määral praeguse)võimukoalitsiooni saadikut (sh Isamaa, Mõõdukad, Parempoolsed ja kes kõik, need nimed on ju olemas). Alles selles seaduses oli kirjas, et kodanikelt, kes jäävad tagastatud majadesse, võetakse oma kodu erastamisõigus. See, et okupandid erastasid Õismäe, Mustamäe ja Lasnamäe, see et omanikud said nii maja tagasi kui ka veneaegse korteri, see et äraminejate venelaste korterid sokutati tuttavatele asustamisõiguse nime all ja lõpuks büroopindade andmine korteriteks samuti omapoistele – kas teile ei tundu, et see on ühe teatud jõu kindel eesmärk ja suund? Täna peame tunnistama, et kõik on hiilgavalt õnnestunud. Ja noormees Toompark, kellest võib aru saada, et oma nooruse tõttu ta vene ajal korterit ei saanud ega ehitanud (aga võibolla said seda teha tema vanemad?), etendab täna meile selle eestluse kallal toime pandud tragöödia viimast vaatust? Olen mitu aastat tegelnud sundüürnike problemaatikaga, kursis EVP laenude ja teiste pindade eraldamisega omanike pindadelt lahkujatele ning tean, mis selle “kõigest 47 000” üürniku peredes toimub. Kinnisvaraspetsialist Toompark võib ju küüniliselt öelda: ah, mis need kõigest 47 000! Aga see on korterite hulk, mille taga on üks üürnik. Korrutame selle 3-4ga ehk pere keskmise suurusega, ja mitu inimest me saame? Kes demagoogitseb? Ja kelle arvates 47 000 eesti kodu hävitamine on tühiasi ja köömes? Mille poolest see erineb venelaste toimepandud küüditamisest? Ainult see, et ei pea Siberisse minema. Aga minema ja uut üles ehitama peab küll. Ja veel üks asi – miks nimetatakse omanikke heategijateks ja sotsiaalabi andjateks? Tegelikult on nad omastanud nende üürnike töö vilja ja ainsa materiaalse väärtuse, mis neil vene riigi lõppedes oli. Kui omanik poleks seda ära võtnud, oleksid üürnikud materiaalselt hästi varustatud kodanikud nagu kõik teised erastajad – seal 92% ulgas, nagu Toompark märgib. Kõik omanikud võtsid selle “koorma” endale vabal tahtel kaela, andes allkirja, et teavad tingimusi. Muidu poleks seda vara neile antud. Öelda, et riik lubas 1997.aastaks üürnikud välja viia, kõlab sama hästi kui “püüa tuult väljal”. Kuhu see riik pidi teie üürnikud viima? Oli ju ka neid omanikke, kes ei läinud selle “muidusaamise” afääri õnge, võtsid kompensatsiooni ja elavad rahulikult. Ja üürnikud elavad ka rahulikult. Lahendus: sundüürnikud peavad saama erastada mingi reaalse pinna. Nendele, kes seda ei soovi (aga neid on väga vähe) peab andma sotsiaalkorterid või ehitama munitsipaalmajad – nagu absoluutselt kõikides teistes riikides tehakse. Kuhu pani kolmikliidu valitsus 240 miljonit krooni, mis selleks otstarbeks oli riigi-ja Tallinna eelarves kokku ette nähtud? Hr Toompark, teil on täiesti vale aadress, kui lähete niigi õigusetusse seisundisse lükatud sundüürnike üüri tõstma, eesmärgiga nad neilt pindadelt välja suitsetada.
Lembit Jalakale &Asjaosalisele 2001-01-26 09:54:47 Tõnu Toompark
Lembit Jalakale Esmalt on heameel tõdeda, et minu artikkel on kujunenud üheks enamkommentteerituks. Viimast paraku minu enda kaasabil. Arvan, et ma ei ole analüütik kõigest kinnisvaraalal. Tegelikult on minu tegevusvaldkond (ja ka kommenteerimisvaldkond) palju laiem. Näiteks elamumajanduse probleemid ei ole kinnisvaraturu probleemid, kuna piirüüriga reguleeritud sektoris turgu ei ole. Elamumajanduse koha pealt julgen kõnelda seetõttu, et olen selles vallas olnud tegev Majandusministeeriumi elamuosakonnas ning olen olnud ka Valitsuse loodud elamumajanduse asjatundjate komisjoni liige. Üks, millega toonane laiapõjaline komisjon täies koosseisus nõustus oli fakt, et üürid peab dereguleerima. Erisused jäid sellesse, kui palju ja mis määral neid dereguleerida. Omandirefirmi ideoloogiast Kui me saaaks aega tagasi pöörata ja tehtut tagasi võtta, siis nõustun, et omandirefor ei olnud tehtud hästi. Küll ei nõustu maa väitega, et vara ei oleks tohtinud omanikele tagastada. (Kordan, et mina ei ole saanud tagasi tagastatud vara ega osalenud riigivara, sh. korteri erastamises.) Kuivõrd ajamasinat meil leiutatud ei ole, siis peame lähtuma tänasest olukorrast ja sellest mis meil on. Mei on probleemid üürimajadega, nmajaomanike ja üürnikega. Need probleemid on kõik tingitud populistlikust üürimäärade reguleerimiseihalusest, mis vähemterava mõistusega kodanikule võib tunduda kasulikuna. Seda kasulikkust näeme praegu, kus majad lagunevad, omanikud-üürnikud tülitsevad, linnavalitsus vaidleb… Asjaosalisele Taas on meeldiv näha tunnustusena enda kirjutisele sõimamist ja lugemisoskuse puudulikkust. Esmalt enda ja/või minu vanemate erastamistest. Ei ole sedagi olnud. Kahjuks või õnneks, aga endiselt võtan omale vabaduse seda fakti kui objektiivsust rõhutavat välja tuua. Teiseks 47000 inimesest. Miks seda numbrit poeaks korrutama millegagi? Loeks minu kirjutatu uuesti läbi – seal on selgesõnaliselt kirjas, kui palju on maju, kui palju on kortereid, kui palju inimesi, es pretendeerivad või on pretendeerinud sundüürniku staatusele. Tegelikult näen ma Asjaosalise kommentaaris mõtteviisi, mida kultiveeris meis (vaatamata mu noorusele – mingil vähesel määral ka minus) nõukogudeaeg – omanik on kuri-paha kapitalist, kellelt vara ära võtmine on lõpmata üllas tegu, mis viib meid vastu suurele õnnele. See ei ole nii. Nõukogude riik näitas, et see ideoloogia ennast ei õigusta. Tegelikult võib öelda, et õigustas – nomenklatuuril oli hea ja magus elu, kuid millise hinnaga? PS: EPLi webimehed võiks võimaldada liigendatud teksti kommentaaridesse kirjutada. Muudaks need tunduvalt paremini loetavaks.
To: hr Toompark 2001-01-26 15:55:47 Asjaosaline
Tänan vastuse eest. Tahtsin juba eile paar korda saata vabandusi Teie poole teele, aga ei tulnud kahjuks läbi. Lugesin tõesti selle 47 000 uuesti läbi ja sain aru, et olen eksinud. Täpsustasin aga vahepeal asja ja mulle öeldi, et konjunkt. instituut piirdus oma uuringus ainult Tallinnaga. Kas Teil on aimu, kui palju löögialuseid inimesi (mina ei nimetaks neid üürnikeks, nad on “üürnikud” ainult omanike ja kinnisvaraspetside arvates, mitte aga enda arvates) elab Tartus, Viljandis, Pärnus, Haapsalus, mujal Eestimaal? Ja minu suhtumine nähtustesse on ka erinev Teie omast – nimelt eelistan ma alati inimest ja perekonda omandile või kinnisvarale. See tähendab, et kui 47 000 tuleb ohvriks tuua ja Teie seda heaks kiidate, siis mina jään seisukohale, et kui ka üks tuleb ohvriks tuua, siis kuidas me talle kompenseerime. Niisiis, kuidas me kompenseerime kas või sellele 47 000le? Ma ei tahtnud sugugi sõimata, vabandan. Ja mis puudutab nõukogude aegset mõtlemisviisi, siis ka see aeg vajas omanikke, ja tänased üürnikud olidki sel ajal omanikud. Nemad ehitasid, remontisid, maksid oma raha, st investeerisid. Kus pidi sõjajärgne põlvkond Teie arvates elama?Paljud Teienimetatud üürnikud vahetasid oma uued korterid vanade vastu ja tegid neis tohutu kapitaalsed remondid. Kellele nad tegid – loomulikult endale, mitte utoopilisele omanikule. Mis selles halba oli? Paljudel juhtudel läksid nn tõelised omanikud üürnike mugavustega korterisse ja jätsid oma laguneva maja. Nüüd võtsid aga nii maja kui korteri… Ebaõiglust on olnud palju. Ja see näib süvenevat. Kas Teie meelest sünnib ebaõiglusest uut õigust?Mulle jäi Teie nimi ja firma meelde. Kui Teid kusagil komisjonis näen, astun ligi. Liigendamise osas olen nõus.
Asjaosalisele EKI uuringust 2001-01-26 16:08:34 Tõnu Toompark
Muide – mul on see uuring laua peal ees praegu. EKI 1998. a. tehtud uuringu “Omanikele tagastatud majades elavate üürnike probleemid ja nende lahendusteed” lk. 4 2. lõik. Tsiteerin: “Käesoleva uurimistöö käigus tehti kindlaks, et õigusjärgsetele omanikele on tagastatud Eestis kokku 5226 üürimaja 23385 korteriga /…/.” Tagastatud majades olevate üürnike number tuleb KÕIKI EESTI VALDU kajastavast Lisast 1, mis algab lk. 22. (Olgem ausad – ma ei hakanud kõiki valdasid üle lugema, et nende olemasolus või puudumises 100% veenduda.)
Asjaosalisele inimlikkusest 2001-01-26 16:17:44 Tõnu Toompark
Lõin puht loetavuse huvides kaks vastuse teemat lahku. Niisiis inimeste eelistamisest kinnisvarale. Ma võin paista meeletu küünik ja inimvihkaja, kuid julgen kinnitada, et nii see ei ole. Ehk olen lihtsalt ratsionaalne inimene? Samuti pean ennast muide õiglaseks inimeseks. Usun samuti, et ebaõiglusest ei tõuse õiglust (sellise pealkirja all kirjutas kunagi samal teemal artikliseeria muideks Endel Lippmaa). Sestap tuleb ebaõiglus likvideerida selle esimeses peamises määraletavas punktis ehk vara õigusvastaselt(!) võõrandamise momendis. Vastasel korral jääb see ebaõiglus igavesest ajast ja igavesti edasi kanduma. Kui vara ei oleks tagastatatud, siis oleks minu arvates õiglaseks tunnistatud selle võõrandamine. NL ja õiglane!? Kordan – mina ei ole mingit vara tagasi saanud. Vara ei ole tagastatud ka minu lähisugulastele – vähemalt minuteada. Komisjonidest kah – olen endine elamumajanduse asjatundjate komisjoni liige, st. erasektorisse suundudes sai sealt komisjonist lahkutud.
Viimast korda to T.Toompark 2001-01-27 17:04:56 Ikka asjaosaline
Vastus loetud, aitäh. Olgu hetkel nii. Ainult kaks asja: 1) NLi ebaõiglus tulnuks välja nõuda NL-lt, mitte nendelt, kes aastakümneid hiljem sündisid ja sama ebaõigluse all kannatasid. 2) Miks ainult Eesti valis selle tee? Tabas ju sama saatus paljusid teisigi riike. Ei NL ise ega ka Saksamaa, rääkimata väiksematest vendadest, ei pidanud õiglaseks tekitada uut ilmajääjate/rahulolematute hulka, kelle mured lõppkokkuvõttes ikkagi peab lahendama RIIK, kes selle olukorra tekitas?
Miks viimast korda? 2001-01-29 10:38:38 Tõnu Toompark
Mis asi see ikkagi nii ebaõiglane on? Kas see, et keegi sai vara tagasi? Miks ei võiks selle üle rõõmu tunda, vaid peab teda kadestama? Mulle tundub, et peamine probleem asja juures on kadeduseuss, mis närib hinge, et kellelgi läheb hästi. Halba pole ju midagi tehtud – ma saan aru, kui kelleltki oleks midagi ära võetud ja kelleltki mitte – siis oleks olnud ebaõiglane.
Artikkel on avaldatud 24.01.2001 väljaandes Eesti Päevaleht – http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=77523
