Taas aktiveerunud sundüürnike temaatika ja selle taustal avaldatud Tallinna enneolematult mastaapsed elamuehituse plaanid tõstatavad küsimuse, kas sundüürnikele on vaja toetusi? Kui jah, siis millisel määral?
Ühiskond peab üheskoos otstarbekalt ja ratsionaalselt tegutsema. See kindlasti hõlmab endas ka abivajajate abistamist. See tähendab, et sundüürnike (ja teisi elamispinnaga kimpus olijaid) on omavalitsusel ja riigil vaja aidata. Seda enam, et olemasoleva olukorra tänasel elamispinna üüriturul on suuresti riik reformidega ise tekitanud.
Kuidas siis ikkagi üürnike aidata? Esimene ja kõige lihtsam võimalus sel teel on üüripiirmäärade kaotamine. See on lihtne võimalus, mis 2-3 aasta perspektiivis suudab kõrvaldada enamuse täna valdavatest probleempunktidest.
Üüripiirmääradest ei võida keegi
Üüripiirmäärad justkui annavad kaitse üürnikele, kuid see on näiline. Omanik ei saa piirmääradesse aheldatult piisavalt ressursse üürimaja korrashoiuks. Sellest tulenevalt üürniku elukvaliteet hoopiski püsivalt halveneb.
Teisest küljest ei ole majaomanikul võimalik kapitalilt tulu teenida, see tähendab, et majaomaniku elukvaliteet halveneb. Sageli vaevleb üürimaja omanik suurte kulude tõttu koguni jooksvas kahjumis.
Kui kaks poolt omavahel hakkama ei saa, siis suunatakse üüriprobleeme aktiivselt omavalitsuste ja riigiametite lahendada. See tähendab, et riigiametid ja omavalitsused peavad suhteliselt tulemusetult aega ja ressursse raiskama.
Kõigele tagatipuks valitsevad selles nõiaringis äärmiselt ebaterved emotsionaalsed suhted, mis mitte sugugi probleemide lahendamisele kaasa ei aita. Nõiaring tuleb murda, sel ei saa lasta lõputult üürnike-omanike kurnata.
Üüripiirmäärad ei luba kinnisvaraturul areneda
Üks kinnisvaraturu osa on üüriturg. Pakkumine turul sõltub nõudlusest. Kui nõudlust (üürilevõtjat) turul kaupa otsimas ei ole, siis ei ole pakkujal (kinnisvaraarendajal) mõtet kaupa (üüripindu) toota.
Pakkumist siiski on, kuid see on pigem juhuslik. Mastaapset üürimajaprojekti ei ole veel keegi valmis arendanud. Ja seda seetõttu, et omavalitsuse regulatsiooni tõttu ei suudeta turul konkureerida. Erafirmal ei ole raha korstnasse kirjutada.
Nõudlust ei ole üüriturul seetõttu (õieti: nõudlus on nii madal seetõttu), et üürilevõtja peab kümne küünega kinni hoidma üüripiirmäära alla kuuluvast pinnast, sest mujalt tal seda nii soodsalt seda ei õnnestu leida. See üürnik ei osale turul.
Pakkumise osas on elu näidanud, et nõudlus suudetakse rahuldada. Üürihinnad on vaatamata kinnisvarahindade märgatavale kasvule püsinud üsna stabiilsetena. Kuid tangot tantsitakse kahekesi – nüüd on aeg ka nõudluspoolel jalga keerutada.
Üüripiirmäärad suruvad riigi ja omavalitsuste töö üürileandja kukile
Üüripiirmääraga sunnivad riik ja omavalitsus majaomaniku jõupositsioonile tuginedes tegelema sotsiaalabiga. Kuidas teisiti nimetada seda, et üürimaja omanik peab igakuiselt üürniku omamise rõõmule peale maksma? Peale maksma sellele, et sotsiaalabi vajaja saaks elada nelja seina vahel ja katuse all.
Abivajajaid peab aitama, kuid seda peab tegema laiem ühiskond, mitte üks õnnetu majaomanik.
Ei ole sugugi imekspandav, et sellises olukorras rahatud ja frustreerunud majaomanikud üritavad jõuvõtetega üürnikest lahti saada.
Üüripiirmäär moonutab vara väärtust turul
Büroomaja omanik on õnnest paisumas, kui ta teab, et tema majas on vakantsus 0%, st. kõik pinnad on välja renditud. Tähendab see ju maksimaalset renditulu, maksimaalset kasumit. Vara müües või tagatiseks pantides annab null-vakantsus hinda kergitavat efekti.
Sundüürnikega varustatud majas on majanduse elementaarloogika peapeale pööratud. Sundüürnikud annavad hoonele negatiivse väärtuse. Äärmuslikel juhtudel võivad üürilepingud hoone väärtus vähendada võrreldes sellega, et maja oleks tühi, kuni kolm korda.
Büroomaja ei ole üürimajast olemuslikult midagi erinevat. Vahe on ainult üürilise juriidilises staatuses.
Kokkuvõtteks
Kõigil sundüürnikel on juba aastaid olnud võimalus oma elu-olu parandamiseks midagi ette võtta, et vabaneda tobedast sõna eesliitest “sund-“. Võimaluste passiivne ärakasutamine on tingitud ainult üüripiirmäära kaotamisega venitamisest.
Normaalses ühiskonnas peavad tehingud käima tehingu osapoolte vaba tahte alusel. Vara omanik peab olema üürnikuga rahul. Üürnik peab üürileandjat usaldama. See on tuhandete vabaturuüüril olevate korterite näidetel võimalik, ega kuulu vastuvaidlemisele.
Kahepoolselt kasumliku tehinguni saab üüriturul jõuda ainult siis, kui üürimäära määrab turg. Valitsuste määruseid ega omavalitsuste otsuseid pole siia turgu rikkuma vaja. See on parim abi üürnikele, kui nad omanikuga kaklemise ja halbade elutingimuste üle virisemise asemel saavad pühenduda eneseteostusele, mille abil kasvõi turuüürimäära järgset üüriraha teenida.
