Kui kevadel viskas ettevõtlusminister õhku ühe sotside armsa idee – riiklike üürimajade ehitamise – lasti see kiiresti auklikuks nii meedia, kinnisvarasektori kui koalitsioonipartnerite poolt. Nüüd võib lugeda, et vähe sellest, et plaan maksumaksjate rahaga eraomandi väärtust kahandada ja ettevõtlust pärssida on jätkuvalt jõus, tellib minister maksumaksja raha eest analüüsi, mille tulemuseks peab olema raport, mille „alusel on võimalik rahastamisvahendeid rakendada ja riiklikke tegevusi ellu viima asuda.“
See on hullem kui pruudile tema enda rahaga kosja minek. Maksumaksja raha eest tellitakse analüüs, mille järgi hakata maksumaksja raha eest ehitama maju, mis nende samade maksumaksjate vara väärtust vähendab ning erasektoril põhinevat üüriturgu pooma asub.
Faktiliselt on Eestis 47 linna hulgas vaid seitse tõmbekeskust. Vaid seitsmesse linna on viimase 15 aastaga kolinud rohkem inimesi, kui sealt lahkunud. Ülejäänud 40 linnas asub ligi 30 000 asustamata eluruumi, millele lisanduvad veel lugematud tondilossid väikeasulates ja endistes kolhoosikeskustes. Ehitades sellisesse keskkonda maksumaksja rahaga munitsipaalelamud, pole tulemuseks mitte väikelinnade õidepuhkemine ja linnastumise tagasipööramine, vaid lihtsalt natuke ilusamad tühjad majad.
Nendes üksikutes maakonnakeskustes ja väikelinnades, kus kinnisvaraturg mingeidki elumärke näitab ehk pakkumise kõrval on olemas mingisugunegi nõudluse pool, ei pruugi kroonumaja aknad ehk pimedaks jäädagi. Kui välja arvata arutu maksumaksja rahapõletamine, siis peaks ju kõik justkui hästi olema? Paraku ei löö selline riiklik kinnisvaraarendus kõige valusamalt abstraktset maksumaksjat, vaid röövib niigi napid säästud tuhandetelt näo ja nimega eakatelt inimestelt.
Neis kohtades on keskmine korteriomanik kas hilises keskeas inimene või pensionär. Keegi meist ei usu ju tõsiselt, et keskmisest pensionist (või eakama töötaja puhul mediaanpalgast) oleks võimalik mingeidki tõsiseltvõetavaid sääste koguda. Reaalsuses on Eestis kümnete tuhandete pensionieelikute ja pensionäride korter – isegi kui selle turuväärtus on napid mõnituhat eurot – ainus püsiv vara. „Kirsturaha“, nagu mõnikord otsekoheselt öeldakse.
Sarnane lugu on üürituruga. Ettevõtlusminister ütleb otsesõnu, et „praegu reguleerib üüriturgu erasektor, mis ei suuda alati pakkuda kvaliteeti ja pikaajaliselt fikseeritud hinda ja seda eriti vähem maksejõulisele elanikkonnale“. Eraettevõtja, kes tegeleb kinnisvara väljaüürimisega, oleks justkui a priori mingi kole ja vastik elajas, kes tahab iga hinna eest koorida üürnikult seitse ning võimalusel ka seitseteist nahka.
Vastumeetmena pakub ta riigi poolt üürihindade allasurumist. Ilmselt oleks kohasem edaspidi kasutada sõna ettevõtlusminister jutumärkides. Kui linnastumisega kaasnevaid probleeme asutakse lahendama riikliku kinnisvaraarendusega, langeb nende inimeste ainsa hingetaguse turuväärtus nullilähedaseks. Kiratseva asula probleemid jäävad aga samasuguseks.
Tublil vallavanemal või linnapeal on kindlasti valus kuulata noorte inimeste kurtmist, et töökoht oleks, huvi ka oleks, aga elukohta pole – ja nii jääbki teie juurde kolimata. Eesti poliitilise väitluskultuuri hea tava ei luba ka mõne nähtuse suhtes avalikult skepsist esitada, näiteks väikeasulate helge tuleviku osas. Ent kui potentsiaalne töötaja ei saa endale lubada igapäevast autosõitu või võileivahinnaga ostetava korteri renoveerimist, on kõnealune töö lihtsalt nii kuramuse lihtne või odav, et väikelinnakesele suurt ja helget tulevikku jutlustada oleks pehmelt öeldes silmakirjalik.
Mis siis teha? Tõsi on, et paarist üksikust tõmbepiirkonnast väljaspool on elamufondi keskmine seisund räbal ja armetu. Suurim probleem on seejuures pooltühjad tondilossid, sest tahtejõuga neid kaua püsti ei hoia, lagunevas majakarbis üksikute korterite üles vuntsimine oleks butafooria, pooltühje maju terviklikult renoveerida pole samuti mõtet. (Seejuures pooltühje tondilosse tekiks kroonumajade rajamisega juurde, sest tühjaks jääva elamufondi lammutamist pole ju praegu ette nähtud!)
Parim, mis teha, on luua nutikad stiimulid ja toetused, mis suunaks inimesi probleemsetes piirkondades pooltühjadest elamutest korralikumatesse kortermajadesse koonduma. Olgu selleks kolimistoetused, tondilossikorterite kokkuostmine, kommunaalvõla kustutamine, soodustused uude kohta kolimisel või muud – võimalusi selleks on mitmeid ja enamik neist on peenraha, võrreldes kroonumajade jaoks kavandatud rahaga.
Sellistest „täismajadest“ täitsa arvestatav hulk saab piisavalt võimekateks korteriühistuteks, kes suudavad kaasata investeeringuid olemasolevatest renoveerimisrahastutest ning osalt kaasajastamist ka ise finantseerida. Need kes ei suuda, oleksid riigile vähemalt elamu rekonstrueerimisel sisukamaks partneriks, kui 20 korteriga maja neljast veel kasutuses korterist koosnev ühistu.
Olemasolevate ja uute renoveerimismeetmetega suudaks riik vajaliku elamufondi kaasajastada laias laastus poole odavamalt kui oleks uute majade ehitus. Kui mõne omavalitsuse tegelik probleem on tõesti üürikorterite puudus, jätkuks suurema renoveerimsiprogrammi käigus ruumi nendelegi.
Lisaks tekiks võimalus suur hulk pooltühje tondilosse päris tühjaks teha ja kultuurselt lammutada, selmet lasta vihma ja tuule käes vaikselt laguneda. Saaks Eestimaa kenamaks, inimeste elutingimused paremaks ning paljudele eakatele jääks nende säästudki alles.
Ja lõpuks minu kaks soovitust „ettevõtlusministrile“, kuidas saada lahti neist jutumärkidest: tegeleks äkki sellega, et aidata kaasa inimeste sissetulekute suurenemisele ja majanduse elavnemisele selliselt, et inimesed jõuaks maksta õiglast hinda, mis turul välja kujuneb? Ja teiselt poolt muuta seadusandlust selliselt, et seni poolhämaras, et mitte öelda mustas tsoonis toimetanud üüriturg, muutuks avatuks ja läbipaistvaks.
