Pealtnägija järjekordne puuküürniku paljastamine paneb mõtlema, mis saab üks üürileandja teha selle nimel, et tema vara laiali ei kantaks. Olukorras, kus probleemid on juba tekkinud tuleb hakata neid lahendama.
Üürileandja jaoks on mõistlik proovida probleemide teket vältida. Üürniku maksedistsipliinist tulenevate riskide maandamiseks on kaks peamist võimalust.
Esiteks peab üürileandja küsima üürnikult tagatisraha vähemalt kahe kuu üürisumma ulatuses. Tavapäraselt küsivad üürileandjad tagatisraha vaid ühe kuu üürisumma ulatuses, kuid see on napp.
Kui üürnikul tekkib ühe kuu üüri tasumisel probleeme, siis lisanduvad sellele tõenäoliselt veel võlgnevused kommunaalkulude eest. Nii on probleemile juba pealiskaudselt lähenedes ilmne, et tagatisraha ühe kuu üürisumma ulatuses ei taga üürileandja jaoks praktiliselt mitte midagi.
Peamine võimalus on üürniku persoonist tulenevate riskide maandamiseks on piisav taustauuring. Tänapäevane inforegistrite rohkus annab üürileandjale lihtsa võimaluse uurida, kes üürnik on ja kas tema varasemas käitumises on midagi sellist, mis ohumärgina ütleks, et üürilepingut ei ole temaga mõistlik sõlmida.
On ka kolmas võimalus. Eestis tasuks hakata vaikselt juurutama soovituskirjade praktikat. Endise üürileandja soovitus võiks olla täiendav vahend, mis näitaks, et üürnik on persoon, kellega võib julgelt üürilepingu sõlmida.
Hea üürisuhte alus on lepingupoolte tasakaalustatud õiguste ja kohustuste suhe. Olukorras, kus seadusandlus on oluliselt üürniku poole kaldu ei ole üürileandjal võimalust teha muud, kui maandada üürileandmise riskid läbi piisava tagatisraha ja tõsise taustauuringu.
Korterite üürileandmisest üldisemalt ja mh konkreetsemalt riskide maandamisest loe lähemalt käsiraamatust „Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?“, mille autorid on Tõnu Toompark ja Evi Hindpere.
