Kui majanduskriisi järel oli Eesti majandus kiireima kasvuga kogu Euroopa Liidus, siis viimasel kahel aastal võistleme selles arvestuses viimaste kohtade pärast. Soovides jõukamatele riikidele järele jõuda, peab Eesti majanduskasv oluliselt kiirenema.
Praegusest majanduskasvust ei piisa
Eesti majanduskasv on viimaste aastatel jäänud selgelt alla ühiskonna ootusele. Kui finantskriisist taastumise aastatel 2011 ja 2012, kosus Eesti majandus kiireimas tempos kogu Euroopa Liidus, siis 2015. aastal platseerusime selles arvestuses 23. ja mullu 20. kohal. Pooleteise protsendi juurde jääv kasvutempo tähendab, et loodetud konvergentsi asemel jõukamate riikide tase¬mele, oleme neist hoopis kaugenemas. Ühelt poolt ei tasu mõne aasta nigelat kasvu üle tähtsustada – SKP mõõtmine ei ole selgelt täppisteadus ja tagantjärele revisjonide tulemusena, võime hiljem avastada, et meie majanduskasvul polnud neil aastatel väga vigagi. Küll peaks muret valmistama mitmete prognoose koostavate institutsioonide pikaajalisem vaade Eesti majandusele, mis hindab siinse majanduskasvu potentsiaaliks keskmiselt 3% aastas. Praeguses keskkonnas ei tundugi see ehk liialt nigel? Et seda arvu ilmestada: kui eeldada Eestile 3% majanduskasvu elaniku kohta ja Soomele 1%, kulub sealse elatustaseme saavutamiseks peaaegu 50 aastat. Kui Soome majandus peaks kasvama 0,5% kiiremini, kulub selleks ligi 80 aastat. Enamuse jaoks on see aeg hoomamatult pikk ja selgelt enam, kui oleme valmis ootama.
Joonis 1. Eesti SKP kasv võrreldes EL-28 keskmisega, 2007-2016, %
Riik ei kasvata majandust
Kuidas siis „seisakust“ välja murda? Millegipärast kipuvad sellise küsimuse puhul pilgud esmalt riigivõimu esindajate poole pöörduma. Põhjendamatult. Avaliku sektori panus lisandväärtuse tekkesse on Eestis seni (õnneks) vähene ja rikkust loovad siiski ettevõtted. Kuigi aegajalt selline arvamus levib, ei ole mingisugust alust uskuda, et riik suudaks olla ettevõtjast nutikam, tegeledes siis ise äritegevusega või püüdes toetusmeetmete ja arengukavade läbi ette kirjutada, kuidas äri tegelikult ajama peaks. Ennekõike peab Eesti riik ettevõtlusega tegeleda soovivatele inimestele pakkuma soodsat ja turvalist keskkonda oma ideede teostamiseks. Hoolimata eestlaslikust kalduvusest kritiseerida, oleme vähemalt rahvusvaheliste institutsioonide hinnangul seni sellega üsna edukalt toime tulnud. Töö sellega mõistagi otsa lõppenud ei ole. Kui riik mõnda ambitsioonikat investeerimisobjekti otsib, siis vääriks ehk riiklike üürimajade ehitamise asemel toetust mõne ülikooli rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisele tasemele viimine, et põhihariduse kõrval vääriks imetlust ka Eestis antav kõrgharidus.
Vaja on rohkem ambitsiooni
Majanduskasvu aeglustumine on suuresti ka mõistetav. Eesti viimaste aastakümnete areng on olnud küll muljetavaldav, kuid tegemist pole ka mustkunstiga. Järgides liberaalse turumajanduse põhitõdesid ja asudes lähedal maailma ühele jõukamaile piirkonnale, oli tõenäosus õnnestuda kõrge. Madal kulubaas pakkus soodsat võimalust Skandinaavia ettevõtetele tööjõumahukaid tegevusi siia üle tuua. Vähearenenud siseturg lubas jällegi kasumlikult juurutada teenuseid, mis olid end mujal juba tõestanud. Tänaseks on välisinvesteeringute voog aga selgelt aeglustunud – kes siia tulla on soovinud, on juba kohal. Edasine kasv eeldab liikumist väärtusahelas ülespoole või täiesti uusi ja kasumlikumaid ettevõtmisi. Näiteks IT sektoris on meil ette näidata tõeline edulugu – info ja side tegevusalal loodud lisandväärtus on viimase viie aasta vältel kasvanud 60% ja olnud suurim panustaja majanduskasvu. Töötlevas tööstuses on lisandväärtuse kasv piirdunud aga 14%.
Traditsioonilistes harudes tegutsevatelt ettevõtetelt meeletut arenguhüpet oodata ongi ehk liig. Suur osa meie tööstusest tegeleb puidutöötlemise, metallkonstruktsioonide ehitamise jms, mis ei ole kusagil maailmas ülikõrge lisandväärtusega tegevusalad. Kasvuvõimalusi leidub siiski ka neis harudes. Madalad tööjõukulud on seni lubanud paljudel ettevõtetel püsida mugavalt allhankija rollis, tegeledes vaid tootmisega ja lastes müügi ning turundustööga tegeleda äripartneritel välismaal. Kahjuks on tootmine väärtusahelas üks kõige madalamalt tasustatud tegevusi ja selle sees lisandväärtust kasvatada on raske. Iseloomustavaks näiteks on mõni aeg tagasi Eesti Panga poolt tehtud analüüs tootlikkuse kasvu kohta, mis lihtsustatult näitas, et suudame tehnoloogiasse tehtud investeeringute abil toota efektiivsemalt, kuid meie toodete väärtus ei ole ajas oluliselt muutunud. Et tööjõu hind jääb Skandinaavia tasemele alla veel aastakümneteks, siis eeldab oma kaubamärgi all välisturule konkureerima minek ettevõtjatelt suurt riskijulgust ja ambitsiooni. Pikemas plaanis on see aga üks väheseid võimalusi, kuidas oma töö eest rohkem teenida.
Majanduskasvu kiirendaks ka see, kui kapitalikaupade, nagu puit ja metallkonstruktsioonid, kõrval jõuaks Eesti eksportiva tööstuse toodang senisest enam otse tarbijateni. Kuigi erandeid leidub, siis on vähesed ettevõtted suutnud kanda kinnitada Põhjamaade vabaajakaupade turul. Näiteks on Rootsi ja Norra ühed maailma suurimad turud haagis- ja autoelamute jaoks, mille tootmine ja turundus võiks ühe keskmise suurusega Eesti ettevõtte jaoks olla jõukohane ülesanne. Sarnaselt on Läänemere piirkond Vahemere järel üks olulisemaid turge lõbusõiduks kasutatavatele veesõidukitele sh purjejahtidele, mida Eestis küll täna toodetakse, kuid mille ekspordipotentsiaal on kindlasti suurem kui oleme seni suutnud saavutada. Teada tuntud toodete kõrval leidub veel hulgaliselt spetsiifilisemaid turunišse, mis väikestele Eesti ettevõtetele võiks hästi sobida.
Suured ootused on seatud täna veel turgu kompavatele innovatiivsetele Eesti ettevõtetele, olgu selleks siis superkondensaatorite, postirobotite või pakiautomaatide tootjad. Kui mõnda neist peaks saatma edu, võib ka üksikul ettevõttel olla Eesti majandusele suur mõju. Laiapõhjalisem kasv nõuab aga igalt Eesti ettevõtjalt ja inimeselt leppimatust keskpärasusega ja julgust mõelda suurelt.
