Kasvavate energiahindade juures on investorite, arendajate ja kinnisvaraomanike üheks olulisemaks väljakutseks kujunemas energiatõhusate ja jätkusuutlike uute hoonete ehitamine ning olemasolevate hoonete renoveerimine. Tehnilises mõttes on oluline saavutada võimalikult madal energiatarbimine, vähendada hoolduskulusid ning tagada nõuetele vastav sisekliima.
Lisaks tuleb hoone ekspluatatsiooni ajal hoone haldaja valikul pöörata olulist tähelepanu firma ning konkreetse halduri kompetentsile. Energiasääst ei pruugi olla ootustele vastav juba seetõttu, et halduril puuduvad vajalikud teadmised tehnosüsteemide käitamise eripäradest, mistõttu seadmed töötavad ebaefektiivselt. Kui hoonete tarbimise pool on optimeerimata, siis tõusvad energiahinnad lisaks veel võimendavad kulusid. Täites eeltoodud kriteeriumeid peaks hoone oma olemuselt olema atraktiivne potensiaalsetele ostjatele ja rentnikele.
Kuidas teha vahet energiasäästlikel hoonetel?
Enamikes Euroopa riikides on kohustuslik energiamärgis. Energiamärgis on dokument, mis näitab, kui palju hoone või selle osa tarbib aastas energiat köetava pinna ruutmeetri kohta. Energiamärgise arvutustes võetakse arvesse energia, mis kulub hoone kütmisele, jahutamisele, ventilatsioonile, vee soojendamisele, valgustusele, liftidele, elektriseadmete kasutamisele jms. Eestis väljastatava energiamärgise energiatõhususarv jääb skaalasse A-H. Oluline on teada, et energiamärgis näitab ainult hoone energiatarbimist, mitte aga selle sisekliima kvaliteeti, konstruktsioonides kasutatud materjalide tarbija sõbralikkust jms. Seetõttu saavad kinnisvarast huvitatud energiamärgise põhjal võrrelda ainult hoonete energiatõhusust.
Teiseks variandiks on vabatahtlik hoonete sertifitseerimine ehk „roheline märgis“ (Green rating). Tänaseks hetkeks Eestis veel niši staatuses olev kuid mujal maailmas laialt levinud sertfitseerimine on paljude investorite ja kinnisvaraomanike silmis vägagi väärtuslik märgis. Sertifitseerimine käib erinevate organisatsioonide poolt väljatöötatud standardite alusel, millest enamik neist on kas regiooni või riigipõhised. Sertifitseerimise standardeid, mille alusel hinnatakse, on koostatud üle maailma väga palju. Euroopas on põhiliselt levinud neli: BREEAM, LEED, HQE ja DGNB. Neist BREEAM ja LEED on ülemaailmse levikuga. Eestis on „roheline märgis“ veel vähe levinud, väljastatud on üksikud BREEAM ja LEED sertifikaadid ärihoonetele ning lähitulevikus on valmimas veel mõned büroohooned, mis vastavad LEED ja Green Building sertifikaatide nõuetele.
Erinevaid sertifitseerimise standardeid omavahel võrrelda on suhteliselt keeruline, sest igaühel on oma erisused ning nõuded. Näiteks osade sertifikaatide väga hea hinnang hoonele võib tähendada konkureeriva sertifikaadi mõistes samale hoonele rahuldavat tulemust. „Roheline märgis“ planeeritakse üldjuhul uuele projekteeritavale hoonele ning erinevates standardites varieeruvad hindamise kriteeriumite arvud suurusjärgus 40-60. Hindamise kriteeriumid on väga erinevad ning hõlmavad näiteks järgnevaid valdkondi: jätkusuutlik asukoht, veekasutuse efektiivsus, energia ja atmosfäär, materjalid ja ressursid, sisekeskkonna kvaliteet, prügi, haldamine, tervis ja heaolu jne. Kui hoone kavandatakse ja ehitatakse eelnevalt toodud kriteeriume arvestades, siis peaks olema tagatud jätkusuutlik hoone, mis toob kasu nii hoone omanikule kui ka kasutajale.
Kas märk tõstab hinda?
Hinnanguliselt on Euroopas kokku 24 miljonit m2 sertifitseeritud kontoripinda, mis moodustab alla 5% kogu kontori pinnast. DTZi üleeuroopalised analüüsid näitavad, et veel ei ole kujunenud välja selget hinnastamise poliitikat. Üksikutes riikides nagu Soome, Saksamaa ja Rumeenia on viimasel ajal siiski näha trendi, et „rohelise märgistusega“ hooned on turul rohkem hinnas võrreldes tavaliste hoonetega. Kuna Eestis on sertifitseerituid hooneid vähe, siis ei ole veel kujunenud välja kindlat hinnaerinevust.
Raul Prank
kutseline kinnisvarahaldur
Artikli allikas on DTZ Kinnisvara
