Kultuuriministeerium: Kaks aastat muinsuskaitseseaduse muudatuste jõustumisest

Täiesti uue seaduse kirjutamise vajaduse tingisid aastate jooksul nii muutunud arusaam pärandihaldusest kui ka vajadus tasakaalustada avalikes huvides seatavaid piiranguid ning pärandit omavate inimeste õigusi.

Suuremad muudatused olid seotud mälestistel ja muinsuskaitsealadel tehtavate tööde reguleerimise (load, kooskõlastused, pädevustunnistused), seadusest tulenevate lisakohustuste (uuringud ja järelevalve) hüvitamise, arheoloogiapärandi kaitse täiendamise ning muuseumivaldkonna arendustegevustega.

Muinsuskaitse eritingimusi annab riik

Üks olulisi muudatusi oli kinnismälestistel tööde (restaureerimine, konserveerimine, ehitamine, ilme muutmine) tegemiseks koostatava ehitusprojekti jaoks vajalike tingimuste andmine riigi poolt. Kui varasemalt koostasid eritingimusi turul tegutsevad spetsialistid, siis 2019. aastast annab selle sisendi tööde planeerimisse muinsuskaitseamet. Kui eritingimused vajavad uuringuid – oluliste  asjaolude väljaselgitamist arheoloogiliste, ajaloo või ehitise uuringute ja auditite kaudu –, siis see kohustus on jätkuvalt taotlejal. Muudatus võimaldas oluliselt kiirendada jõudmist vajalike töödeni.

Kahe aasta jooksul on ametilt taotletud eritingimusi 627 korral ning antud on neid 316. Paljud on töös ja paljudel puhkudel osutusid plaanitavad tööd selliseks, et need ei vajanudki ehitusprojekti ning said teostatud tegevuskava alusel, mille puhul eritingmusi vaja ei olegi – see on teine oluline muudatus seaduses ehitus- ja restaureerimistööde elluviimisel. Riigi antavad eritingimused ja tööde tegemine tegevuskava alusel lisasid kauaoodatud paindlikkust ja kiirust. Nüüd on võimalik valida lühim ja optimaalseim tee teostuseni.

Lisaks asus riik ka eritingimuste andmiseks vajalikke uuringuid omanikele kompenseerima. Kahjuks ei ole küll kõik, kel on õigus seda hüvitist saada, seda võimalust kasutanud. Samas nüüdsest ei tohiks ettevalmistustööde maksumus ega ka järelevalve palkamine olla takistuseks ning omanike kohustused on tasakaalustatumad.

Põhimõtted kirjas

Kultuuripärand nagu muugi kultuuriline tegevus sõltub palju sellest, kuidas me maailma tunnetame, mida juba varasemast teame ja mida oleme nõus juurde õppima. Muinsuskaitset on ajast aega peetud subjektiivseks valdkonnaks – kõik sõltub subjektist, inimesest, kes pärandit määratleb ja sellega tegeleb. Subjektiivsus ei tähenda aga meelevaldset suva. Seetõttu said seaduse esimestesse paragrahvidesse kirja põhimõtted, millest valdkonna töö korraldamisel lähtutakse.

Sama oluline kui põhimõtete kirja saamine, on olnud ka nende selgitamine. Uus seadus võimaldab veel paremini ellu viia ideed nõustavast muinsuskaitsest ehk siis omaniku ja riigi koostööst pärandi säilitamisel. Lisaks seadusele uuenes ka seda rakendava muinsuskaitseameti struktuur ja töökorraldus. Inspektoritest said nõunikud ja sealt alates on fookus olnud koostööl omanikega. Muutused mälestistel ja muinsuskaitsealadel on möödapääsmatud ning oluline on nende muutuste tark kokkuleppimine ja suunamine.

Arheoloogiapärandi parem kaitse

Arheoloogia kui ajalookirjutuse üks algallikas on muutunud üha olulisemaks just tänu selle valdkonna kiirele arengule ja üha suuremale võimele meie seni kirjutamata minevikku avada. Seaduse arheoloogiat käsitlevad peatükid said ehk isegi kõige põhjalikuma ümbertöötluse osaliseks. Mõisted arheoloogiline leid ja leiukoht ning nendega seotud tegevused nagu uuringud, otsinguvahendi kasutamine ja leidudest teavitamine on varasemast erinevalt reguleeritud.

Otsinguvahendi ehk metallidetektori kasutamise lubamine Eestis on kaasa toonud arheoloogiavaldkonnas muutusi, mida paljudes riikides veel pole – see eeldab väga tihedat koostööd professionaalsete arheoloogide, ametnike ning hobiotsijate vahel. Ainuüksi 2020. aastal oli otsinguvahendi kasutamise luba antud 491 inimesele, kes andsid riigile 5032 korral teada otsima minemisest ning esitasid peale käiku 4800 otsinguaruannet. Kokku anti riigile üle arheoloogilisi leidusid 180 korral. 169 leiukohast pärinevale 1751 leiule koostasime ekspertiisid ja umbes 4100 leidu suunati konserveerimisele ja säilitamisele ülikoolide ja muuseumide kogudesse.

Need numbrid näitavad hobiotsijate suurt aktiivust, aga ka kasvavat rolli arheoloogiateaduse varustamisel uurimisainesega ning mööda ei saa vaadata ka kasvanud töökoormusest.

Arheoloogiavaldkonnaga tihedalt seotud oluline muudatus oli ka uue mälestise liigi – ajaloolise  loodusliku pühapaiga – lisandumine seadusesse. Selle meile nii omase pärandinähtuse reguleerimine on olnud väljakutsuv mõtteharjutus, aga ka haldusülesanne. Esimesed looduslikud pühapaigad on nüüdseks kaitse alla saanud ning tõenäoliselt on muinsuskaitseseaduse tulevaste redaktsioonide üks põhiküsimusi just vaimse ja ainelise pärandi ühildamine ning pindalaliste mälestiste kaitsekorraldus.

Kultuuripärand kui tervik

Ainelise pärandiga tegelevate valdkondade lõimumine oli ka seaduse muutmise üks eesmärke. Mäletatavasti oli algselt plaanis ameti nimetuski kultuuripärandiametiks ümber nimetada. Sisu on aga tänaseks teostunud – lisaks varasemale mälestiste ja muinsuskaitsealadega tegelemisele on muinsuskaitseamet viimased kaks aastat olnud partneriks ka Eesti muuseumidele. Muinsuskaitseameti vastutada on riigile kuuluvate muuseumikogude järelevalve, muuseumide infosüsteemi pidamine ning suur hulk arendustegevusi koolitustest kuni ühise pärandihoidla arendusteni. Suur hulk tööd on veel teha, aga võimalus keskselt tegeleda Eesti kultuuripärandi väärtuslikuma osa mõtestamise, säilitamise ja arendamisega, on loodud.

Veel pooleli olev mõju

Suurematest muutustest kaks on veel rakenduse mõttes poolel teel. 2021. aastaga jõuab lõpule tegevuslubade süsteemi ümberkorraldamine pädevustunnistuste põhiseks. Üks kõige suuremaid ettevõtmisi, kõikide muinsuskaitsealade uute kaitsekordade koostamine, on jõudnud kahe esimese (Tartu ja Pärnu) avalike väljapanekuteni. Kohalike kogukondade kaasamine oma linna ajaloolise tuumiku mõtestamisse, väärtuste määratlemisse ning selle säilimisele tingimuste seadmisse on olnud ääretult pingeline ja huvitav protsess. Esimesed kogemused on olnud osaliselt „koolirahaks“, aga tulemused on seda väärtuslikumad. Loodame 2023. aastaks kõigi kaitsekordadega ühele poole saada, et muinsuskaitsealade elanike õigused ja kohustused senisest tasakaalustatumad oleks. Tartu näide julgustab, sest ca 70% Tartu vanalinna hoonete omanike joaks on uus kaitsekord senisest leebem ja loodetavasti ka selgem. Nii oleme iga päevaga sammukese lähemal muinsuskaitseseaduse kolmanda paragrahvi esimese lõike mõttele: „Kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine on ühiskonna ühine kohustus“.

Seaduse viimastest muudatustest saab rohkem lugeda Muinsuskaitseameti kodulehelt .