Eestis ehitatud hoonete ja rajatiste maht jäi mullu 2018. aastaga võrreldes samale tasemele. Kui arvestada juurde ka piiritagused tööd, siis suudeti ehitusmahtu aasta kokkuvõttes 3% võrra kasvatada. Olematud numbrid – eriti kui võrrelda eelnenud aastate 20-25% kasvutempoga. Kas ehitussektor ongi nüüd siis stagneerunud?
Tegelikult on ehitussektoris hetkel kõik endiselt hästi. On arusaadav, et kahele väga kiirele kasvuaastale järgneb vaoshoitum periood, kus turg veidi korrastub. Tänavu võiks taas oodata ehitussektori aktiivsuse kasvu, sest mullu väljastatud ehituslubade arv oli 14% suurem kui aasta varem. Kui äripindade puhul on vähemalt pealinnas tunda turu küllastumise hõngu, siis elamukinnisvara puhul on nõudlus püsinud tugev. Kasutuslube väljastati uutele eluruumidele 8% rohkem kui 2018. aastal ja ajalooliselt jääb väljastatud kasutuslubade arv alla vaid 2007. aastal ehitusbuumi tipus väljastatud lubadele (59 luba vähem). Samas ei ole kasutusloa saanud eluruumide kogupind olnud kunagi nii suur kui mullu, mis ilmestab inimeste ajas suurenenud jõukust ja eelistust suurema elamispinna osas.
Mis saab edasi?
Kinnisvaraturu üheks oluliseks teenäitajaks loetakse 30-35 aastaste inimeste arvu ühiskonnas, sest just selles eas soetatakse traditsiooniliselt oma esimene kodu. Viimastel aastatel on see tees ka paika pidanud, sest järjepanu on 30-aastaseks saanud laulva revolutsiooni aegsel beebibuumi ajastul sündinud inimesed ja eluasemeturg on õitsenud. Tänavu peaks aga mainitud vanusegruppi jõudvate inimeste hulk vähenema hakkama ja sündide statistikat järgides peaks kahanemise trend kestma 10 aastat. Tõsi, Eestist on vahepeal saanud sisserände riik, mis segab kindlasti vett, sest teatud osa riiki rändajatest plaanib kindlasti siia ka elama jääda ja panustab seetõttu moel või teisel ka kinnisvaraturu arengusse. Kuid on kaheldav, kas sisserändel on jõudu kinnisvaraturgu samaväärselt toita, sest arvestatava osa praegustest sisserändajatest moodustavad ka Eestisse naasvad kodanikud, kes omal ajal on piiri taha paremat elu otsima läinud ja kellel siin eluase tegelikult olemas.
Kuna ehitus on äärmiselt tööjõumahukas tegevusala, siis on edasise arengu seisukohast üsna määrav ühe olulise sisendi ehk tööjõu kättesaadavus. Eestis on viimastel aastatel kohalikust tööjõust selgelt puudu jäänud ja ehitusmahu hüppelist kasvu on teostatud välistööjõu abiga. Selline laenatud ressursside toel tegutsemine ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik ja kindlasti ei taga see pikema aja jooksul stabiilset kasvu. Oma tööjõuressurss on aga otsas – töötuse määr oli mullu rekordiliselt madal ja tööjõus osalevate inimeste hulk tööealisest elanikkonnast rekordiliselt kõrge ehk teisisõnu majandus tegutseb juba täistööhõive seisundis. Kui mõnes muus majandusharus on võimalik lisandväärtust luua ka innovatsiooni, uute tehnoloogiliste lahenduste ja muu sellise toel, siis ehituses ei ole sellist revolutsiooni veel toimunud ja seal läheb tulemuse saavutamiseks tarvis ikkagi reaalset inimressurssi. Seega on ka pakkumise poole pealt sektori kasvul üsna tugevad takistused teel.
Ettevõtjad püsivad optimistlikud
Pikemas vaates on ettevõtjad siiski optimistlikud – suuri(!) arendusprojekte kerkib viimasel ajal nagu seeni pärast vihma. Urmas Sõõrumaa lubas kuue aasta jooksul üles ehitada Patarei kvartali, Tallink koos Tallinna linnaga peaksid sama aja jooksul valmis saama Linnahalli arenduse koos sinna juurde käiva sadama ja liiklussüsteemi ümberehitusega. RailBalticu ja neljarealiste maanteedega on lood segased nagu alati, kuid potentsiaalsed ehitusmahud on Eesti turu kontekstis meeletud. Eks tulevad aastad näitavad, mis tegelikult juhtuma hakkab, kuid eeldusi ehitusturu jätkuvaks õitsemiseks on eesseisvatel aastatel pigem vähem.
