Finantsturgude jaoks olid septembrikuu olulisimad sündmused Euroopa ja USA keskpanga rahapoliitika koosolekud ning USA riigieelarve läbirääkimised parlamendis.
Euroopa Keskpank tõstis kommertspankadele makstavat hoiustamise intressimäära 0,25 protsendipunkti võrra 4,00%-ni. USA Föderaalreserv otsustas seekord intressimäära mitte tõsta. Siiski peetakse tõenäoliseks, et enne aasta lõppu kergitab FED intressimäärasid veel ühel korral.
USA parlament kinnitas septembrikuu viimasel päeval riigi laenukohustuste võimaliku suurema limiidi. Kui võlalimiiti poleks suurendatud, oleks USA valitsus jäänud hätta oma jooksvate kohustuste täitmisega. See viimasel hetkel sündinud kokkulepe oli sisuliselt ainult aja võitmiseks.
Nüüd on USA valitsusel aega 17. novembrini, et jõuda üksmeeleni, kui palju ja milliseid kulutusi suurendada ning kui palju taas ka võlalimiiti suurendada. USA riigieelarve on ulatuslikus miinuses ning järjest kasvavad intressikulud tekitavad täiendavaid pingeid ning paisutavad eelarvedefitsiiti veelgi.
Joonis 1. USA valitsuse eelarve ülejääk või puudujääk nominaalsest SKP-st %. Allikas: DoubleLine.
Joonis 2. USA valitsuse 12 kuu intressikohustused (beež joon) võrreldes riigikaitsekulutustega (sinine joon). Allikas: DoubleLine.
Inflatsioon ja intressimäärad ei pruugi nii pea stabiliseeruda loodetud tasemel
Ameerika Ühendriikides, kus keskpank alustas võitlust inflatsiooniga varem ning tõstis intressimäärasid esimest korda pärast pandeemiat 2022. aasta märtsis (neli kuud varem, kui sama tehti Euroopas), on ka hinnakasv pidurdunud kiiremini kui Euroopas. Ameerika Ühendriikides kasvasid tarbijahinnad septembris aasta baasile viiduna 3,7%, samas kui euroala hinnatõus küündis 4,3%-ni.
Mõlema keskpanga seatud 2% lähedase inflatsioonini on siiski pikk ja vaevaline tee minna. Seetõttu on vähetõenäoline, et keskpangad lähiajal intressimäärasid alandaksid isegi kui erineva pikkusega võlakirjade turuhinnad sellele võimalusele hetkel viitavad – nimelt pikemaajaliste võlakirjade tootlused on madalamad kui lühemaajaliste omad.
Euroala inflatsioonitempo oli kaua aega püsinud allpool keskpanga seatud 2% eesmärki, kuni see näitaja kiirendas 2021. aasta teises pooles järsult ülespoole, tõustes 2022. aasta oktoobris 10,2%-ni.
Joonis 3. Euroala inflatsioon 1992–2022. Allikas: Trading Economics.
Pikemas ajaloolises kontekstis oli inflatsioonitempo viimasel 30 aastal kuni 2021. aasta teise pooleni väga stabiilne. Kuid see ei ole alati sedasi olnud. Inflatsioonitempo on kõige tähtsam kui mitte ainuke tegur, mis määrab keskpankade intressipoliitika.
Siis, kui inflatsioonitempo sööstis 2021. aasta suvel järsku ülespoole, uskusin ma, et küll keskpangad saavad selle intressimäärade tõusude abil majandust survestades mõõduka ajaga kontrolli alla tagasi, see tähendab 2% lähedale. Kuid populaarsusjanused ja kulutamishimulised poliitikud on töötanud järjest jõulisemalt keskpankadele vastu. Lisaks on geopoliitilised pinged ja reaalne sõda Euroopas tõstnud päevakorrale kaitsekulutuste märkimisväärse kasvu. Sõjad on alati inflatsioonilised: need avaldavad ebasoodsat mõju riigi rahandusele ja tekitavad tooraineturgudel ebastabiilsust, mis viib hinnad üles.
Tänaseks olen ma oma arvamust korrigeerinud ning usun, et võitlus inflatsiooniga saab olema oluliselt aeganõudvam ja keerulisem protsess, mille puhul võistlevad omavahel erisuunalise mõjuga trendid. Kiiret võitu inflatsiooni üle ei saavutata nii pea. See tähendab, et intressimäärad, ennekõike pikaajalised, võivad praeguselt tasemelt veelgi tõusta.
Kahtlustan, et me näeme päris mitme aasta jooksul viimase 30 aasta jooksul kogetuga võrreldes tunduvalt suuremat volatiilsust nii inflatsioonitempos kui ka intressimäärades. Niisuguses keskkonnas on atraktiivsed sellised ettevõtted ja projektid, mis ei kasuta suurt võimendust, ei ole intressimäärade tõusu suhtes väga tundlikud ning suudavad vajaduse korral tõsta oma toodete ja teenuste hindasid.
Lõpetuseks lisan ühe ülipika graafiku intressimäärade ajaloost. Kui ma seda nägin, siis 5000-aastane ajatelg tegi mulle nalja ja tundus ebareaalne. Ma kahtlustan, et kui tulevased põlvkonnad vaatavad ajas tagasi, siis teeb neile nalja ka see, et kuidas 21. sajandi esimeses veerandis said intressimäärad olla allpool nulli ning investorid olid nõus valitsustele peale maksma, et neile raha laenata. Raha ei ole ajaloos kunagi nii odav olnud kui selle sajandi alguses. Teine järeldus, mida selle graafiku põhjal saab teha, on see, et lühiajalised intressimäärad on läbi ajaloo kõikunud rohkem kui pikaajalised intressimäärad. See peaks panema mõtlema intressiriski peale ja tekitama küsimuse, kas pikaajalisi projekte ja investeeringuid on ikka õige rahastada 6 kuu Euriboriga seotud laenu või võlakirjaga või peaks hoopis mõtlema pikemaajaliselt fikseeritud intressimäära peale. Võib ju loota, et intressimäärad ükshetk jälle langevad, kuid reeglina ei ole lihtsalt lootmine kõige parem strateegia.
Joonis 4. Lühiajaline (tumesinine joon) ja pikaajaline (helesinine joon) intressimäär alates 3000 aastat eKr. Allikas: Bank of America.
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.
