Uued munitsipaalkorterid halvendaksid sundüürnikega majade olukorda
Üüripiirmäärade vabastamine tekitaks uusi üüripindasid
Pealinna investeeringutekava, mis ähvardab suunata 145 miljonit krooni uue munitsipaalelamufondi ehituseks, on pikaajalises perspektiivis halb plaan, mis viib praeguses “sundüürnikega” majad veelgi kehvemasse seisu.
Ühest küljest kinnitavad kõik läbiviidud uuringud ja ülevaated, et pealinnas on küllalt kinnisvara, mis on amortiseerunud ja vaevleb investeeringutepuuduses.
Olemasoleva kaasajastamine jääb hinna poolest uue ehitamisele alla ja seetõttu oleks otstarbekas tegeleda pigem investeeringutega olemasolevasse elamufondi.
Asja teine külg on üüripiirmäärad. Investeeringud linnale kuuluva üüripinna ehitamisse tehakse suuresti põhjendusega, et kvaliteetset üüripinda erasektor ei paku.
Loomulikult ei paku erasektor kvaliteetset üüripinda, kui see turusegment on munitsipaalvõimu poolt nõnda reguleeritud, et ei annagi võimalust kasu tootmiseks.
Erasektor ei hakkagi üüripinna ehitamisele mõtlema enne, kui kasumitootmise lootus tekib. Terve konkurentsi huvides oleks õige linnalgi sama põhi-mõtet järgida.
Esmalt tuleks kaotada üüripiirmäärad ja anda sellega võimalus üürituru normaliseerumisele. Seejärel tulevad üüripinnad niisamuti nagu on iseseisvusaastate jooksul jõudsalt kerkinud eramurajoonid ja korterelamud.
Mõistetav on, et turu korrastumine tekitab mingiks ajaks suurt segadust ja suuri hinnaerinevusi. Paraku ongi just sellised meetodid turumajanduse puhul investeeringuid ühele või teisele poole suunavaks jõuks, mis annavad turul võimaluse omasse rööpasse joosta.
Investeeringute suunamisega munitsipaalüüripinna ehitusse antakse ühest küljest võimalus üürnikule. Teisest küljest aga antakse eraomanikule majanduslik signaal, et tal ei ole mõtet oma (tagastatud) üürimajja investeeringuid teha, sest linn tuleb temaga kasumit mitte taotledes ebaõiglaselt konkureerima.
Nii kaua, kuni üks poole – millegipärast meil just üürileandja – on kõiksugu piirangute ja sunduste kütkeis, niikaua ei ole normaalsest üüriturust mõtet rääkida.
Eeltoodud jutt ei kehti siiski kogu üürituru kohta. Üürikorterid ja -majad, mida antakse üürile turuhindade alusel ja turutingimustes, ei tekita kellelegi probleeme.
Kindlasti ei saa vastustada, et omavalitsusel peaks olema oma elamufond, mida vajadusel anda näiteks mahapõlenud maja elanikele kasutada.
Samas on riigi ja/või omavalitsuse suurejoonelised elamuehituskavad ja üürimäärade toetamised õpikunäiteks igas pisut sisukamas makroökonoomika õpikus.
Neis raamatutes tõestatakse ilmekalt, et sellised toetused tekitavad majandussüsteemile erasektori pärssimise tõttu pikaajalises perspektiivis ainult kahju. Kasu saab ainult lühiajalises perspektiivis järgmisteks valimisteks erakonnale võidetud häälte näol.
Artikkel on avaldatud 23.01.2002 väljaandes Eesti Päevaleht – http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=188188
