Pandeemia ajel jõuliselt kasvanud kodust töötamine on tõstatanud küsimuse, kas tegemist on pöördumatu trendiga ning missugustes tingimustes soovitakse elada tulevikus, kui koroonaviiruse riskid taanduvad. Luminori peaökonomist Tõnu Palm arutles, kuidas on pandeemia mõjutanud inimeste soovi keskusest kaugemale kolida.
„Koroonakriis on hoogu andnud mitmele uuele trendile nagu ulatuslik digitaliseerimine, e-kaubanduse võidukäik ning kaugtöö, mis on ühtlasi kasvatanud huvi keskuseväliste kinnisvara vastu. Kas kolimine linnakeskustest kaugemale on maailmas pöördumatu trend, on küsimus, mis ootab veel vastust,“ sõnas Palm.
„Üks on selge – koroonakriis ei murra globaalset trendi, et kapital ja ettevõtlus ning seeläbi ka töökohad ja talendid koonduvad jätkuvalt keskustesse, seda nii rahvusvahelisel kui riiklikul tasandil,“ sõnas Palm. Linnade hea taristu, koostööpartnerite võrgustik, kvaliteetse elukeskkonna juurde käivad sotsiaalsed teenused ja hüved, on kõik osa kaasaegse majanduse ökosüsteemist. Selle tõttu koondub suur osa ettevõtlusest üha rohkem tõmbekeskuste ümber ja seal on ka kõrgema lisandväärtusega ja paremini tasustatud töökohad. „Koroonakriisi ajel suurenes kahtlemata küll kaugtöö roll, kuid see ei tähenda, et keskustes olevad kontorid ja nende läheduses paiknev elukondlik kinnisvara jääks kaotajaks. Pigem saab täiendavat hoogu juurde rohelisemate ja soodsama hinnatasemega äärelinnade areng, sest väheneb vajadus naasta igapäevaselt kontorisse,” selgitas Luminori peaökonomist.
Maailma suuremates tõmbekeskustes on koroonakriisiga kaasnenud kiire, tihti kahekohaline, kinnisvarahindade kasv, mis on tingitud osaliselt vähenenud kinnisvara pakkumisest. Linnakeskustes olev kinnisvara püstitab üha uusi hinnarekordeid. „Arenenud riikides on kapitali hulk nii suur, et suurtes keskustes, isegi väga hea töökohaga, on raske soetada mõistlikus suuruses kinnisvara. Suurbritannias, Kanadas, Rootsis ja teistes kohtades on see kohati väga akuutne teema. Kaugtöö loodud lisavõimaluste taustal on seetõttu kasvanud jõuliselt huvi keskustest eemal oleva kinnisvara vastu, eriti nooremate perede seas,” selgitas Palm.
Üha enam hinnatakse paindlikkust
Siiski hoiatas Luminori peaökonomist, et kolimine keskusest liialt kaugele rohelusse võib olla kaheteraline mõõk, kui kodukontori roll peaks taanduma. „Linna lähipiirkondades on tekkinud hinnasurve ja seal kasvavad hinnad kohati isegi kiiremini kui keskuste lähedal,“ selgitas Palm. Majanduslikult on täiesti ratsionaalne liikumine äärelinna soodsama hinnatasemega uusarendustesse, mille puhul on ühendus valdavalt keskustes paiknevate töökohtadega piisavalt hea ning ka pere jaoks vajalikud teenused on kättesaadavas kauguses.
„Tuleb arvestada riskiga, et valdavalt kodukontoris töötamine kolib viiruse taandudes taas üha rohkem kontorisse tagasi. Koolid lähevad distantsõppelt tagasi tavaõppele ning lasteaiad täituvad. Seega kolides keskustest eemale, tuleb majanduse normaliseerudes arvestada kasvava ajakuluga, kui tekivad taas suuremad liiklusummikud,“ hoiatas Palm.
Juba praegu on näha märke, et mitmed ettevõtted ei taha, et töötajad jääksid valdavalt kodukontorisse, mistõttu eksperimenteeritakse erinevate korraldustega. Näiteks on osad rahvusvahelise haardega suurpangad teavitanud, et tahavad näha, et töötajad oleksid tagasi kontoris, teised ettevõtted on otsustanud katsetada hübriidversiooni, kus paar päeva töötatakse kontoris ja ülejäänud aja kodus.
Mõlemal töövormil on selgelt oma eelised ja miinused. „Kaugtöövormis kannatab firmakultuur ja meeskonnatöö. Inimene on sotsiaalne olend ning luua olukorda, kus vahetatakse informatsiooni, teadmisi ja kogemusi põlvkondade vahel, on raske teha vaid Zoomi või Teams’i vahendusel,” selgitas Luminori peaökonomist. Koroonakriisi ajal on ka ilmnenud tervise ja stressi probleemid, mida võib tekitada pidev kodust töötamine, kui selleks puuduvad soodsad tingimused.
„Koroonakriisi taandudes ei naasta tõenäoliselt täielikult endise töövormi juurde tagasi. Majanduse digitaliseerimine loob uusi võimalusi lisada paindlikkust ja soovi korral töötada kodukontoris näiteks mõned päevad nädalas, või isegi püsivamalt välisriigist. Suvekodude soetamine lisaks keskuste lähedal paiknevale kinnisvarale on pigem märk sellest, et tulevikus leiab poolehoidu hübriid kodukontorist ja kontoris töötamisest,“ selgitas Palm. Töötajate seas hinnatakse paindlikkust valida endale sobivam töövorm.
„Seega on koroonakriis ja kodukontori võimaluste avardumine ilmselgelt juba mõju avaldanud ja loonud võimaluse ümber mõelda oma elamis- ja töötingimused. Hotellide ümberehitamine keskustes korterelamuteks näitab siiski, et keskustes paiknev kinnisvara jääb alati kõrgesse hinda,“ sõnas Palm. Samas paremate transpordiühenduste ja kaugtöö kasvava osatähtsuse juures võidab tõenäoliselt üha rohkem populaarsust elamine rohelisemate äärelinna uusarendustes ja keskustega piirnevates alevikes, et sobitada paremini töö- ja pereelu. See on juba tekitanud hinnakasvu keskusevälistes piirkondades, millel on piisavalt hea transpordiühendus. Võib öelda, et kodukontori populaarsuse toel on äärelinn tulnud keskusele lähemale,“ sõnas Palm.
