Maaklerite tasud olid, on ja jäävad absoluutnumbrites kõrgeks küündides tavapäraselt 3-4% suurusjärku vahendatava objekti hinnast. See on tekitanud ja tekitab tulevikuski eelkõige maaklerteenuse tarbijates küsimusi, kas maaklertasu suurus on põhjendatud? Või peaks see olema märkimisväärselt madalam? Või sootuks kõrgem?
Laskumata väitlusesse õiglase maaklertasu täpse suuruse osa on siiski hõlpsaid vahendeid, mille abil maakleritel on võimalus tarbijatele tasu suurust põhjendada.
Tänane maaklerteenuse pakkumine eraisikust kinnisvaramüüjale tähendab seda, et maakler püüab enamasti peale suruda ainuesinduslepingu sõlmimise.
See tähendab, et kinnisvaraobjekti võivad müüa maakler ja omanik. Kui kinnisvara müüb maakler, siis saab ta vahendustasu. Kui kinnisvara müüb omanik, siis maakler vahendustasu ei saa. Kui kinnisvara müüb peale omaniku keegi kolmas isik, siis kohustub omanik tasuma maaklerile kokkulepitud maaklertasu, et kompenseerida maakleri tehtud kulutused.
Ainuesindusleping annab maaklerile tagatise, et ta vahendustasu saab ega pea selle pärast kümnete teiste maakleritega konkureerima. See kindlus annab maakleritele julguse teha rahas ja ajas väljendatavaid kulutusi objekti edukaks müümiseks.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et ainuesinduslepingu idee on leida üks motiveeritud maakler, kes objekti müümisega aktiivselt tegutseks ja jõuaks parima tulemuseni.
Enamasti kui mitte alati on ainuesinduslepingus määratud maakleri kohustused üsna üldsõnalised – maakler peab tööd tegema ja vaeva nägema. Maaklerid löövad endale rusikaga vastu rindu ja ütlevad kliendile: “Usalda mind – ma tean, mis tegema peab!”
Paljud maaklerid kindlasti teavadki, mis edukaks müügi realiseerimiseks tegema peab. Paljud samas teevad end niisama tähtsaks ja arvavad, et maakleri töö seisneb vaid kuulutuste portaali sisestamises ja siis pingsas telefonikõnede ootamises.
Maaklerteenuse ostja enamasti maaklerile otsa vaadates siiski ei suuda tuvastada, kas tegemist on tõsise professionaali või hoopis profaaniga.
Siin on mõistlik juurutada praktika, kus maakler annab vahenduslepingu lisana kliendile juurde tegevusplaani, mida ja millal ta kohustub tegema, et objekt tõepoolest müüdud saaks.
Ettevaatava tegevusplaani juurde käib hilisem aruandlus, mis sai tehtud – kus sai objekti reklaamitud, kellele tehti pakkumised, kellele sai objekti näitamas käidud, mis oli näitamiste tulemus, millist tagasisidet on klientidelt tulnud, milliseid rahalisi kulutusi on objekti müümiseks tehtud…
Konkreetse tegevusplaani olemasolu ja hilisema kontrolli võimalus annab maaklerteenuse kliendile kindluse ja turvatunde ning muudab vahendusteenuse tema jaoks märksa läbipaistvamaks. Kui teenus on läbipaistev ja klient hoomab selgelt, mida ta makstud vahendustasu eest saab, siis kaob ka kriitika liiga kõrge vahendustasu osas.
Ettevaatava tegevusplaan ja tehtu aruandlus ning kliendipoolse kontrolli võimalus on parem garantii teenuse kvaliteedile kui mistahes tõend, tunnistus või kliendi jaoks häguseks jääv maaklerteenuse leping.
Usun, et esimesed maaklerid, kes ütlevad kliendile, kuidas nad tema kinnisvara realiseerida kavatsevad saavad märkimisväärse konkurentsieelise usalduskrediidi ja soovituste näol. Kui ehk teenuse hind peakski langema, siis tavatarbijate usaldus ja korduvad teenuse ostud ning soovitused on väärtused, mis on baas raskete tehinguvaeste aegade üleelamiseks.
Usun, et viie aasta pärast on ettevaatav tegevusplaan ja hilisem iganädalane või igakuine aruandlus tehtu kohta maaklerteenuse sama lahutamatu osa kui tänaseks on näiteks pakkumiste portaalides reklaamimine.
