Maja kütmisel on järjest-järjest populaarsemaks muutunud maasoojuse kasutamine ehk maaküte. Maakütte rajamine nõuab küll suuremat investeeringut, kuid see tasub korralikult lahendatud süsteemide puhul ennast u. 6-7 aastaga ära. Järjest kallineva energiahinna tõttu on maaküte õigustatult hea valik.
Maakütte paigaldamisel on tänapäeval palju erinevaid viise. Kõige levinum Eestis on horisontaalse pinnasekollektori kasutamine, mis pannakse umbes 0,9-1,1 m sügavusele pinnasesse u. 1 m vahega.
Suurema küttekoormuse korral paigaldatakse mitu optimaalse pikkusega kollektorit. Kollektori torustikus ringleb külmumiskindel vedelik nn. külmakandevedelik, mis maasoojust kogub. Selle lahenduse kõige suuremaks miinuseks on see, et see ei sobi iga pinnase puhul ning kasutegur võib olla kõikuv.
Kui olud ei ole ideaalsed saadakse pinnasest külma talvel lõpupoole 1 m sügavuselt kätte umbes -1 …-2 kraadi, talve algusperioodil muidugi plusskraadid. Iga soojakraadi tootmiseks on vajalik saada soojuspumbal täiendavalt elektrienergiat.
Täna suudavad parimad maasoojuspumbad pakkuda juba kasuteguri (COP) väärtust 5, mis veel mõni aeg tagasi oli kättesaamatu. Ehk teisiti öeldes suudab kaasaegne soojuspump 1 kWh elektriga anda tagasi 5 kWh soojusenergiat. Aga olgu öeldud, et sellised näitajad saavutatakse ideaalsetes oludes ning pigem on keskmine COP väärtus pigem 3-4 vahel.
Pinnasekollektor nõuab ka piisavalt vaba maad, mida saab ülesse kaevata.
Jämedalt võib öelda, et keskmise maja puhul (150 m2) peaks krundi suurus olema umbes üle 1200 – 1300 m2 ja millest u. 550 m2 kuluks otseselt maakütte kollektori paigaldamiseks. Probleem on selles, et pinnasekollektorit üldjuhul ei panda krundil näiteks teede ja platside alla ega krundi piirile ja majale liiga ligidale. See kõik vähendab maa-ala kuhu saab pinnasekollektorit panna.
Pinnasekollektor annab parima tulemuse lumerohketel talvedel, kus paks lumekiht hoiab pinnase külmumast. Seega kollektori alal ei ole soovitav lund ära lükata. Lumevaesel ja lumeta talve puhul on pinnasekollektori tulem kehvem.
Kuid pinnasekollektor ei ole ainuke võimalus maasoojusest osa saada. Lisaks on võimalik maasse salvestunud energiat kätte saada puuraukude kaudu või ka veekogudest (veekollektori kaudu). Näiteks kasutatakse nn. energiakaevusid, mille puhul tehakse puuraugud vertikaalselt või kaldu ning ei minda üldjuhul väga sügavale. Samuti tehakse puuauke ka põhjavette, mis on üldjuhul kõige sügavamad ning tagavad kõige stabiilsema maasoojuse (5-10 plusskraadi aastaringselt).
Seetõttu on ka arusaadav, miks on järjest rohkem tekkinud inimeste huvi rajada puurauke maakütte tarvis. Kuna aga pole piisavalt uuritud selliste puuraukude mõju põhjaveele, kui meie joogivee ressurssidele, siis üldjuhul ametkonnad ei anna lubasid selliste puuraukude rajamiseks.
Millist maakütte energiaallikat eelistada?
1) Puuraugud. Kui võimalik rajada maakütte jaoks puurauke on kasu maksimaalne. Parim võimalik lahendus on kasutada puurauke põhjavette, kuid ka nn. energiakaevude puuraugud on väga hea valik. Miinuseks, suurem rajamiskulu ning raskem puuraugu rajamiseks luba saada.
2) Veekollektor. Kui läheduses paikneb mõni veekogu, mille põhja saab paigaldada veekollektori on see hea valik. Veekogu põhja on paigaldus teistest lahendustest üldjuhul odavam, kuid vastu saab üldjuhul stabiilsema soojusenergia, kui pinnasekollektori puhul.
3) Pinnasekollektor (maakollektor). Praktikas kõige enam kasutatud lahendus Eestis. Enne paigaldust tuleb teha selgeks, kas pinnas on ikka maakütteks sobilik, sest see on põhiline, mis tagab investeeringu tasuvuse. Niisked pinnased on sobilikumad ja toimivad hea kasuteguriga.
Ja loomulikult ei olene lõppkokkuvõttes maaküttest kasu saamine ainult energiaallikast vaid ka maasoojuspumbast ning kindlasti ka firmast, kes maakütte lahenduse paigaldab. Soovitav on kasutada firmasid, millised kuuluvad Eesti Soojuspumba Liitu.
Maaküttesse tasub investeerida, sest see on mugav ja töökindel küttelahendus ning ka küllaltki kiire tasuvusajaga.
Artikli autor on
Eno Pappel
Majaehitaja.ee
