Aktuaalne teema linnast maale elama asuda meenutab hiljutist analoogset kampaaniat, kus rahvast hoopiski avasüli linna kutsuti. Kes ikka koera saba tõstab, kui mitte koer ise. Linnapea ülesanne on kindlustada linnale tulubaas läbi maksumaksjate kohaloleku. Maavanem loodab sama saavutada maakonnas. Igaüks on oma “äri” peal väljas. Loodetavasti on silme ees terendamas kogu ühiskonna heaolu kasv.
Maal on mõned tegurid, mida tuleb sinna elama asudes kaaluda. Soetatava kinnisvara väärtus (maja, maa, korter) maal on madal. Puudub reaalne turg (72% tehingute väärtusest on tehingud kinnisvaraga Tallinnas ja Harjumaal). Nii võib konservatiivse kinnisvaraeksperdi koostatud hindamisaktis jääda hind alla ostu-müügitehingu hinnale. See nõuab uue kodu ülesehituseks vajalikule pangalaenule juurde tavapärasest suuremat omafinantseeringut. Selle leidmine on üks suuremaid takistusi noore laenuvõtja teel uue koduni.
Järgmise kampaania ajal uude pakutavasse paika ümberkolimine võib osutuda problemaatiliseks, sest olemasolevat kinnisvara ei õnnestu realiseerida sinna investeeritud väärtusele kohase hinnaga, kuna piirkondlik turuväärtus on endiselt nigel. Ja ega aastatepikkuse tööga kogutud varanatukese ümberkolimine odav ole.
Kinnisvara seisukohast annab madal ostuhind suurima perspektiivi tõusuks. See pole lootus, millele suuresti panustada, võib minna ka vastupidi.
Kinnisvaraga on probleeme veelgi. Kogu taasiseseisvusaja vältel on elamumajanduse valupunkt olnud investeeringud olemasolevasse elamispinda. Needki investeeringud on maal eriti defitsiidis olnud. See tähendab, et elamispinna kaasajastamine nõuab uutelt elanikelt esmalt aastaid tegemata jäetud investeeringute korvamist ehk lagunemise lõpetamist, alles seejärel kvaliteedi loomist, seda linnaelanikest 22% väiksema leibkonnaliikme sissetuleku juures.
Linnamelus harjunul on tõenäoliselt üsna raske mõista, et ta ei saa ööpäevringi nurgatagusesse poodi juhuslikult otsasaanud leiba ostma minna. Või ööklubisse. Või miks takso ei tule mitte kahe minutiga, vaid hoopis kahe tunniga, sest see on hetkel teise sõiduga hõivatud. Väheoluline pole lasteaedade, koolide, raamatukogu kaugus ja kvaliteet, mida heal juhul hoiavad tasemel mõned fanaatikud.
Tegeleks maal kaugtööga? Paraku on kaugtöö nii õhuke tegevuste kogum, mis sobib vähestele ja mingis töölõigus. Kontoris kohalolek päris ära ei kao. Nt kinnisvaraturule pole kaugtöö võimalus märkimisväärset mõju avaldanud.
Töökohti napib. Pendelmigratsioon 50 km raadiuses on peagi igati normaalne, kuid siin tuleb arvestada kohe täiendavate transpordikuludega. Kas kodu soetamisel on vaja kohe varuda ka uus auto? Linnateed pole head, kuid maal on need veel kehvemas seisus. See omakorda tähendab taas lisakulutusi. Ega bensiingi odavne.
Maal on kindlasti palju positiivset. On looduses linnulaul, mille asemel paneelelamurajoonis kuuleb vaid naabrite sõimu. Maal saab lehmale pai teha, kanu lendama õpetada ja naabri hobusega ratsutamas käia. End ihult ja hingelt linlasele tunduvad need rikka inimese lõbudena, neil on linliku kiire elutempo ja teenuse sisseostmise asemel meeletult aega iga pisiasjaga ise tegeleda.
Ei ole saladus, et Eesti keskmisest palgast on kõrgem palk ainult Harju maakonnas. 2001. a III kvartalis oli Eesti keskmine palk 5300, Harjumaal 6378, madalaim, 3573 krooni Jõgeva maakonnas. Maakonnakeskuste palk on kõrgem maakonna keskmisest. See justkui räägib maapiirkonna rikkale isetegemisele vastupidist juttu.
Tulles kõrgeima palga kontekstis tagasi pendelmigratsiooni juurde – seni on Tallinna ümbruse kinnisvarasoetajad, kes on keskmisest kindlasti rikkamad, pidanud piiriks 30 km, kaugemale minna eriti ei taheta.
Hinnates maale asumisega seonduvaid tulusid-kulusid, tundub ebareaalne loobuda osast sissetulekust ja võtta endale lisakulutusi ja kohustusi.
Olemasoleva elamispinna toomine maale asumise põhjuseks on sama, mis öelda, et kaevus on veel vett – joome selle ruttu ära. Elamispinnad ei ole maal odavad seetõttu, et nad on maal, vaid et see elamispind ei anna piisavat võimalust lisaväärtuse loomiseks, millest kasvaks kasutaja ja seeläbi kogu ühiskonna heaolu. Ümberasustuse propagandistidele soovitaks väljapakutud plaanid tõsiselt läbi mõelda. Kas ei ole oht saada paari aasta pärast suurt kildkonda vaenlasi, kes oma viletsuse süüdlast otsima asuvad?
Artikkel on avaldatud 21.02.2002 väljaandes Äripäev –
