Maa korraline hindamine on toonud esile tõsiasja, et nüüd tuleb hakata maamaksu eelnevast märgatavalt enam tasuma. Kõrgem maksusumma võib viia mõnegi vähemjõuka inimese maaomandist loobumiseni, sest rahakott ei hakka maksule enam peale.
Toodud probleemiga seonduvalt on välja käidud mitmeid mõtteid. Erakonnad on maksutõusu nimetanud järsuks mainides, et maksumäär ületab sotsiaalse taluvuse piiri. Mitmed ametnikud on pidanud vajalikuks maamaksumäära vähendamist. Siinkirjutaja on avaldanud idee, et tegemist on ebaõiglase maksuga, mis tuleb koguni kaotada.
Oluline on, et nii poliitikud, ametnikud, kui erasektor on kõik probleemi olemasolu hoomanud. Ühiselt ollakse arvamusel, et midagi tuleb ette võtta. Aga mida siis teha?
Järgnevalt on toodud mitmeid maamaksu poolt- ja vastuargumente maamaksu ebaõigluse ja kaotamisevajaduse valguses.
1. Maa kõrge maksustamine sunnib eestlase maa müüma välismaalasele
Kui maaomanikul puudub raha maamaksu tasumiseks, siis seetõttu on ta riigi poolt pealesurutud maksu tõttu sunnitud maaomandist loobuma.
Arvestades rikkuse ja heaolu tasemete vahet, siis on soomlase-rootslase jaoks meie maahinnad ja maksusummad veel kommiraha. Nii sunnimegi eestlase isaisade maadest välismaalaste kasuks loobuma.
Välismaalastele maamüüki ei tohiks liialt vastustada. Ilma selle privileegita oleks kindlasti nii mõnedki olulised investeeringud Maarjamaale tulemata jäänud. Kindlasti tasub aga vastu seista riigi poolt maa jõuga välismaalaste kätte surumisele.
Eesti iseseisvumisel kõlama jäänud loosung oli, et tahame olla ise peremehed oma riigis. Miks oleme selle kauni ja õige mõtte unustanud? Eestlane ei ole Osama bin Laden, kes tuleb kodust välja kõrvetada ja siis rahu huvides tappa.
2. Omandite eristamine
Kui maksustatakse üht omandit, siis oleks õiglane maksustada teisigi omandeid. Seda meil õnneks veel ei tehta.
Toogem näide elust. Kaasaegne kallis mobiiltelefon võib olla väärt sama palju, kui mitu-mitu hektarit maad Issandast unustatud Eestimaa maakolkas. Siin tekib õigustatud küsimus, et miks maksustatakse tulu mittetootvat ehk ebaefektiivselt kasutatavat maad, kuid jäetakse maksustamata mobiiltelefon, mis omanikul lubab igapäevaselt tulu teenida?
Õiglasem lahendus oleks sellisel puhul maksustada kogu vara. See aga on absurd, sest sellisel puhul oleks vaja läbi viia kõigi asjade turuväärtuse hindamine. Selle jaoks oleks omakorda vaja asutada asjade register, kuhu kantakse kõik inimeste-firmade omandis olevad asjad… Usutavasti paistab absurdsus juba vägagi selgelt välja.
3. Maamaksu aluseks on turuväärtus
2000. aastal toimus 43% tehingutest, mis tehingute väärtusest annavad 76% Tallinna ja Harjumaa kinnisvaraturul. Tallinnat ja Harju maakonda vaadates saame häbi tundmata tõepoolest rääkida kinnisvaraturust.
Maapiirkondades seevastu maaturg (kinnisvaraturg) kui selline puudub. Ühe-kahe tehingu alusel on võimatu rääkida turuhinnast, sest tehinguhinda kujundavad peale ratsionaalsete kaalutluste suuresti emotsionaalsed tegurid. Näiteks vanaisa lapsepõlvetalu tagasiostusoov, mille puhul ollakse konkreetse objekti eest turuhinnast (kui see eksisteeriks) tunduvalt rohkem nõus maksma.
Kui nüüd omavalitsuse mingis piirkonnas on tehtud üks selline tehing ja selle alusel hakatakse kogu valla maaomandit maksustama, siis on tegemist lähtumisega vääratest alustest. Tulemus saab olla ainult sama väär.
Kui ekslikult eeldada, et maa maksustamine oleks õiglane, siis oleks järgmine samm uurida hinnadiferentsi (ehk erinevate turuväärtuste) paikapanemise õigluse aluseid.
Kui ühes vallas on rannaäärne krunt kommunikatsioonidega varustatud ning sellele ostja leitud, siis see veel ei tähenda, et sama hinda väärib rannast kaugemal asuv ja ilma kommunikatsioonideta karjamaa. Õiglane hindamine tähendaks siin meeletult töömahukat protsessi, mis muudab maksustamise protsessi juba iseenesest ebaefektiivseks.
4. Infosajandil on maa tootmissisendina oma tähtsuse kaotanud
Oluliseks sisendiks on tänasel päeval saanud hallid ajurakud. Maa osatähtsus sisendite juures ei saa loomulikult kuhugi kaduda, kuid see on märgatavalt vähenenud.
Maapiirkondades on kasutamata maad palju. Kui nüüd seda kõrgemalt maksustama hakata, siis ei anna see mitte kuidagi tulemust, et maad keegi efektiivsemalt või aktiivsemalt kasutama hakkaks.
Ei ole saladus, et paljudes maapiirkondades renditakse maad välja maamaksuga võrdse rahasumma eest. See tähendab sisuliselt maa tasuta naabri kasutusse andmist – tulutootmisest on maa ülepakkumise juures mõtetu rääkida.
Siin võib väita, et maamaks on ülepakkumise juures väike. Samas on isegi paarikümne protsendiline maksusumma tõus 3184 kroonise keskmise netopalga (ESA andmed: Põlvamaa 2001. a. II kvartal) juures liig, mis liig.
Maamaksu põhjenduseks toodav maa efektiivsemale kasutusele suunamine tähendab tulu tootmisest rääkimist. Kuidas aga hinnata elamumaa kasutusefektiivsust? Kas rikkam inimene elab krundil vaesest efektiivsemalt? Kas soomlane kasutab Saaremaal ostetud suvilat eestlasest tõhusamalt, kuigi ta viibib suvilas vaid paari nädala jagu päevi aastas?
5. Maamaksu laekumise tõhusus
Maamaksu laekumise sajaprotsendilisus ei ole argument maamaksu poolt. Sama vabalt võib leida mõne muu sama ebaõiglase maksu, mis samahästi laekub. Ei tahaks siin midagi välja pakkuda, sest äkki mõni ametnik võtab ideest liialt tuld.
Samahästi võib leida argumente habememaksu, viisumaksu, peamaksu, akendemaksu jne poolt – kõik need on kusagil kunagi eksisteerinud “efektiivselt” laekuvad maksud. “Raha ei haise” põhimõttest lähtumine ei saa olla õige.
6. Metsa võsastumine
Maamaksu toetuseks on toodud argument, et maamaksu olemasolu sunnib maaomaniku metsa hooldama ja seetõttu on võimaliku rünnaku korral hea hakata vaenlase vastu sissisõda pidama.
See argument on väheveenev. Partisanisõda on kindlasti lihtsam läbi viia keerulisemates, eestlastele tavapärasemates oludes, mitte metsas, kust iga mees võib tanki järel läbi jalutada.
Eesti üks suurimaid väärtusi on loodus. Sageli puutumatu loodus. On välja käidud koguni ettepanek puutumatu looduse säilitamist (ehk maa ülimalt ebaefektiivset kasutamist) negatiivselt maksustada, st. maaomanikule maa mittekasutamise eest peale maksta, kuna ta aitab Eesti loodusressursi säästmisele kaasa.
7. Aga kõik tegid nii
Maa ja/või kinnisvara maksustamine toimib paljudes riikides. Paljudes riikides (sh. Eestis) saadeti oktoobris laiali pulbrit sisaldavaid ümbrikuid, Ameerikas koguni Siberi katku baktereid sisaldavaid ümbrikuid. See ei tähenda veel, et nii oleks õige toimida.
ELi või mõne muu riigi pimesi eeskujuks toomine ja õiguse-õigluse unustamine näitab orjamentaliteeti, kus oodatakse otsust kaugelt-kõrgelt julgemata seda ise teha.
Kolmandas klassis küsis argumendi “kõik tegid nii” peale õpetaja, et kui teised pea ahju pistavad, kas siis vabandaja teeb seda kohe järgi.
8. Väljakujunenud elukeskkonna ümberkujundamine
Nõmme linnaosa kohta on väljendatud arvamust, et maamaksu suurenemine hakkab muutma linnaosa väljanägemist negatiivses suunas. Kõrgem, ülejõu käiv maks sunnib omanike krunte tükeldama ja neid müüma. See muudab kauni elamurajooni pisikestest maalappidest kokku kuhjatud monstrumiks.
Sarnane negatiivne mõju on rannikukülade ja hajaasustusega külade maamaksu suurendamisel, mis viib ühe Eesti kultuurifenomeni süstemaatilisele väljasuretamisele.
Kas siit leiame vastuolu Põhiseaduse preambulaga, mis määrab, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade?
9. Maamaksu kaotamise asemel piisab selle alandamisest
Esmalt tuleb märkida, et maksumäära alandamine on omavalitsuse pädevuses. Maksu alandamine on aga paraku probleemi edasilükkamine, mitte probleemi lahendamine.
Väljapakutud maksumäärade alandamine näiteks 1,2 protsendilt 0,9 protsendile juhul, kus maksustamishind suureneb kaks korda, on libalahendus, sest reaalne maksusumma suureneb toodud näite puhul 50%.
Järgmise korralise maa hindamise ajaks ollakse taas samasuguse lõhkise küna ees, kuid siis on juba maksumäär alumise piirini viidud ja lahenduste leidmine veelgi keerulisem.
Kokkuvõtteks
Maamaksu kaotamine ei tähenda kõigi maksude ja/või riigi likvideerimist. Rahva usaldus riigi vastu ei saa põhineda ebaõiglusel. Õiglane maksustamine paneks kodanikud maksude kasutamise eest enam muretsema, mis viiks kogu riigi efektiivsemaks muutumisele.
Siinkirjutaja arvates on õiglane maksustada tarbimist, mitte omamist – näiteks käibemaks. Samuti on õiglane maksustada tooteid, mis tekitavad riigile täiendavaid kulutusi – nt. bensiini, sest autosõit kulutab sõiduteed, nt. tubakat, sest praegune ravikindlustus tekitab täiendavad kulud tervishoiusüsteemile jne.
Riigi- ja omavalitsuste ametnikud on maamaksu ebaõiglust mõistnud. Sellest annab tunnistust mitmete-mitmete ametnike väljendatud soov maamaksu alandada. Alandada, mitte kaotada seetõttu, et nad peavad hea seisma eelarvete laekumiste eest ja seetõttu ametnikud maamaksu kaotamist ei poolda. On ju maamaksu näol tegemist ühe suhteliselt kindlalt laekuva maksuga.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et maamaks on küll hästilaekuv, kuid siiski ebaõiglane. Demokraatiat ja õiglust kultiveeriva riigi tegude alustalaks ei saa olla ebaõiglaselt tegutsemine. Seetõttu tuleb maamaks kui ebaõigluse musternäidis kaotada.
