Kodukulude alandamise ja maamaksuvabastuse teemade käsitlusest on kahetsusväärsel kombel kõrvale jäänud maamaksu ja üürikorterite kurb seos.
Maamaksuvabastus on ettenähtud ainult omanike kodualuse maa osas. Seega jääb maamaksuvabastusest kõrvale elamispind, mis ei ole omaniku enda koduks – näiteks väljaüüritud eluruum.
Võlaõigusseaduse paragrahv 293 ütleb, et üürileandja kannab asjaga seotud maksud ja koormised, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega annab seadus loogilise võimaluse, et üürileandja ja üürnik lepivad kokku, et maamaksu tasub üürnik.
Enamus üürileandjaid ei ole maamaksu tasumise osas üürnikuga kokkulepet teinud ja seega peavad nad maamaksu ise tasuma. Maamaksu näilise kaotamisega kaasnes oluline maamaksu tõus ja see paneb kõiki üürileandjaid teemale vanade üürilepingute lõppemisel ja uute sõlmimisele olulist tähelepanu pöörama.
Maamaksu näol on tegemist selgelt väljaüüritavast asjast tuleneva kuluga, selle kulu kandmine üürniku poolt on vägagi loogiline. Arvestades, et üürileandjad ei ole maamaksu osas üürnikega kokkuleppeid teinud ja nad peavad mitmekordseks kasvanud maamaksu siiski valdavalt ise tasuma, on elamispindade väljaüürimise raskele teele veeretatud veel üks küll väike, aga takistav kivi.
Maamaks vähendab eluruumide üürileandjate madalat üüritootlust veelgi ja muude üürniku poole kalduolevate seadusandlusest tulenevate takistuste kõrval muudab selle ettevõtluse vormi veelgi keerukamaks.
Maamaksu oluline tõus ja üürileandjate teadmuse kasvamine viivad selleni, et uutesse üürilepingutesse kirjutatakse sisse punkt, millega maamaksu kulu kantakse edasi üürnikule. See turu tavade muutus muudab eluruumi üürilevõtmise kallimaks.
Alternatiivne võimalus seadusest möödahiilimise võimalusi otsivatele üürileandjatele on enese elukoha registreerimine väljaüüritavale pinnale. Selline kavalus käib tõenäoliselt käsikäes üüritulu varjamise ja maksude mittemaksmisega. See ei ole suund, kuhu me tüüri peaksime pöörama.
Täna on riik elamumajanduse arengukava näol endale teadvustanud, et üüripindadest on puudus. Eluruumide üürisektor ja selle laienemine on elamispindade kättesaadavuse seisukohast äärmiselt olulised. Samas on maamaksuvabastus üürisektori puhul viinud sisuliselt olulise maksutõusuni, mis pärsib uute üüripakkumiste turule toomist.
Elamispindade turu kvalitatiivse arendamise ja elamispindade kättesaadavuse suurenamise nimel tuleb elamispindade üürileandmise takistamise asemel seda hoopis soosida. Seda veel eriti tänastes majandusoludes, kus äsja seljataha jäänud majanduskriisist tulenevalt ei ole paljudel koduotsijatel piisavalt kõrget palka, mis lubaks eluasemelaenude turule siseneda või sääste, mille abil korteriostu omafinantseeringut katta.
Suure mure lahendus on lihtne. Elamumaa maamaksuvabastus peab kehtima kogu elamumaa kohta sõltumata, kas omanik kasutab seda oma koduna või annab üürile. See muudab maksuadministreerimise lihtsamaks, kaovad pseudoprobleemid, mis on seotud tänase maksuvabastuse korra keerdkäikudega.
