Eesti majanduse hetkeseis ja lähiaja väljavaade on mõlemad pigem kehvemapoolsed. Samas ei saa ka rääkida majanduskriisist, mis oleks oma sügavuselt võrreldav näiteks aastatel 2008-2010 kogetuga. Mõistetavalt pessimistliku üldise uudisvoo taustal tasub meenutada olukorda, milles olime aasta eest. Eestis kasvasid hinnad enam kui 20% aastas, gaas ja elekter maksid enam kui kaks korda rohkem ning Euroopas muretseti selle pärast, kas eeloleval talvel jätkub piisavalt gaasi tubade soojana hoidmiseks. Need mured on tänaseks ajalugu ja märk sellest, et mitte kõik ei lähe vales suunas.
Eesti majanduse kasvunumbrid on miinusmärgiga olnud juba viimased pooleteist aastat. Majanduse maht on võrreldes 2021. aasta lõpu tipuga kahanenud pea 6%. Suurem osa sellest kahanemisest leidis aset 2022. aastal, kuni selle aasta esimese poole justkui paigal tammumisele lisandus veel 1,3%line langus kolmandas kvartalis. Teadupärast mõõdetakse majanduskasvu kogu majanduses teenitud tulude kaudu, võttes arvesse teenitud eurode väärtuse vähenemist hinnatõusu tõttu. Kui lähtuda aga n-ö jooksvatest hindadest, milles peegeldub ka hindade tõus, siis on Eesti majanduse maht viimase kolme aastaga kasvanud pea 40% ja keskmine palk kolmandiku võrra. Viimasest on üldiselt vähe rõõmu, kuna hinnatõus on olnud veelgi kiirem. Nii oleme võinud end suhteliselt jõukamatena tunda mitte niivõrd kodus kui eelkõige reisides rikkamates riikides, kus Eesti palkade ja hindadega võrreldes ei tundugi enam kõik nii kallis. Tegelikult on 2021. ja 2022. aasta kiire hinnatõusu tõttu enam kui 10% võrra kahanenud Eesti inimeste ostujõud olnud juba viimase aasta jooksul taastumise rajal. Möödunud poole aasta jooksul ei ole Eestis hinnatase enam kerkinud ning keskmise palga kasv on alates eelmisest sügisest olnud hinnatõusust kiirem.
Eelmisel aastal tundsid kiire hinnatõusu pitsitust eelkõige inimesed, samal ajal kui keskmine ettevõte suutis kulude kasvu üle kanda müügihindadesse ja isegi kasumit kasvatada. Tänaseks on olukord vastupidine. Keskmine palk kerkib endiselt ja inimeste ostujõud on paranemas, aga ettevõtetel pole hindu tõsta enam nii lihtne ning kasumid on löögi all. Veel mullu kulutasid Eesti inimesed sõltumata järsult kerkinud hindadest väga hoogsalt. Sellele aitasid kaasa nii pandeemia ajal kogunenud säästud kui ka pensionifondidest välja võetud summad. Need lisapuhvrid on tänaseks suuresti ära kasutatud. Vähenenud jaemüügi mahud kinnitavad tarbimispeo lõppu.
Lisaks müügile Eesti turul on languses ka kaupade eksport ning uudisedki räägivad sellest, kuidas mitte iga ettevõte ei suuda kasvanud kulude tõttu enam kasumlikult majandada. Kõige keerulisemad ajad on eksportival tööstusel ning eriti ettevõtetel, mis müüvad oma tooteid Põhjamaadesse. Just kiiresti taastunud tellimused Skandinaaviast on viimatiste majanduslanguste järel Eesti ettevõtjaid aidanud, kuid praegu sellist taganttuult eksportööre aitamas ei ole. Ühelt poolt vähendab Rootsi või Norra turule müüvate ettevõtjate tulusid viimase kahe aasta jooksul enam kui 10% võrra odavnenud Rootsi ja Norra kroon. Teisalt on märkimisväärne osa Eesti ekspordist Põhjamaadesse olnud seotud ehitusvaldkonnaga ning paraku on just see osa sealsest majandusest praegu kõige nõrgemas seisus. See selgitab Eesti majanduse kehvemat seisu võrreldes enamike teiste ELi riikidega.
Pikema aja jooksul sõltub Eesti majanduse edu ja inimeste jõukuse kasv eelkõige sellest, kui edukad on meie ettevõtjad oma kaupade ja teenuste eksportimisel. Eesti siseturul teineteisele asjade müümine tähendab lihtsustatult raha tõstmist ühe inimese taskust teise omasse. Mõistagi on ka siseturule suunatud tootmise ja teenuste efektiivsus ja produktiivsus olulised, kuid uus raha meie riiki jõuab ikka läbi ekspordi ja investeeringute. Seetõttu peame hoolima meie ettevõtete konkurentsivõimest piiri taga ja ettevõtluskeskkonnast Eestis.
Osa tänastest muredest on eeldatavasti tsüklilised. Pikemas plaanis on näiteks Põhjamaades endiselt vajadus uute majade järele ning küll sealne kinnisvara- ja ehitusturg millalgi taastub. Meil võib aga konkurentsivõimega olla ka püsivamaid muresid.
Esiteks tähendab Eesti viimase paari aasta Euroopa keskmisest selgelt kiirem palgatõus siinsetele ettevõtjatele palgakulude järsumat kasvu. Lisaks väljendub kiire üldine palgatõus ettevõtete jaoks ka mitmete muude kulude ja eelkõige ostetavate teenuste kiiremas kallinemises. Lätis, Leedus ja teistes Ida-Euroopa riikides on palgakasv olnud küll Eestiga võrreldav, kuid paljude meie ettevõtete otsesed konkurendid on Skandinaavias või mujal Lääne-Euroopas, kus kulude kasv on olnud aeglasem. Eesti ettevõtete konkurentsieelised on vastavalt vähenenud.
Teiseks on just Põhjamaadega võrreldes Eesti tootmisettevõtete jaoks lisakoormaks kallim energia. Kuigi võrreldes enamike teiste Euroopa riikidega ei ole elekter Eestis kallis, tähendab selgelt soodsam elektrihind Soomes ja Rootsis sealsetele tööstusettevõtetele suhtelist konkurentsieelist.
Kolmandaks pidid mitmed ettevõtted kaubavahetuse piiramise tõttu Venemaaga senised tarneahelad ümber korraldama, mis reeglina tõi kaasa täiendavaid kulusid ja suurema surve kasumlikkusele.
Olukorra kirjelduse terviklikkuse huvides olgu mainitud, et erinevad Eesti teenusettevõtted on olnud eelnevast mõnevõrra vähem mõjutatud, kuigi palgakulude kasv puudutab mõistagi ka neid. Erinevalt kaubaekspordist teenuste eksport tervikuna aga kahanenud ei ole.
Kui Eesti majanduse vanker on hakanud kraavi kiskuma, siis kes peaks meid tagasi teele tõmbama? Eks ikka meie ise! See tähendab nii Eesti ettevõtjaid kui ka valitsust. Osa valemist peab kindlasti olema tellimuste taastumine meie eksporditurgudel, ilma milleta Eesti majanduse seis järsku pööret paremuse poole tõenäoliselt teha ei suuda. Kuid see ei tähenda, et võiksime sinnamaani käed rüpes istuda. Ettevõtjad pingutavad niikuinii, püüdes leida võimalusi kulude kokkuhoiuks ning otsides kliente uutelt turgudelt. Kindlasti on ärimudeleid, mis muutunud tingimustes enam ei tööta, kuid üldiselt olen ma Eesti ettevõtjate leidlikkuse suhtes optimistlik. Eesti madalatest hindadest või palkadest tulenevad eelised on ettevõtjate jaoks järjest vähenenud juba mitmekümne aasta jooksul. Sellega on suudetud kohaneda ja täna müüme juba palju keerulisemaid ning kallimaid tooteid ja teenuseid. Nüüd on vaja teha järjekordne kvaliteedi- ja tootlikkuse hüpe, millega oleme ka varem hakkama saanud.
Valitsuse käes ei ole ühtegi võluvitsa, millega ettevõtjad raskustest välja aidata. Küll aga on riigi võimuses luua tingimused selleks, et Eesti majanduse taastumine oleks võimalikult edukas. Tooksin esile viis tähelepanekut, kuidas võiks Eesti majanduse ree peale saada.
Esiteks oleks kasulik käsitleda Eesti eksportivate ettevõtete konkurentsivõime parandamist kui erinevate valdkondade ülest eesmärki ja hinnata kõikvõimalikke ettevõtlust puudutavaid otsuseid just läbi selle filtri. Näiteks tasub erinevaid regulatsioone kehtestades vaadata, ega me ei lähe ettevõtjatelt nõutavaga kaugemale kui teised riigid ja seeläbi endale jalga ei tulista. Kas leiame võimalusi bürokraatia vähendamiseks, erinevate lubade ja kooskõlastuste kiiremaks menetlemiseks jne?
Teiseks saame konkurentsivõime tugevdamise filtri läbi hinnata erinevaid ELi fonde, mille raha kasutamine järgnevatel aastatel veel võimalik on. ELi taasterahastu ja struktuurifondide vahendite võimalikult kiire ja hästi sihitud kasutuselevõtt on kõige vahetum ja kiirem võimalus rahaliselt Eesti ettevõtluse konkurentsivõimesse panustada, arvestades pinget, mille alla on sattunud Eesti riigi rahandus.
Kolmandaks teguriks on kindlasti põhjendatult viimasel ajal tähelepanu keskpunktis olnud energeetika. Põhjamaadest selgelt kallim elektrihind on probleem ning riik peab looma nii vajalikud tingimused investeeringuteks täiendavatesse energiatootmise võimsustesse kui ka hoolitsema piisavate välisühenduste eest.
Neljandaks tasub Eesti poliitikutel ja ametnikel jätkata ELi tasandil võitlemist viimasel ajal murenema kippuva Euroopa ühtse turu eest. Riigiti erinev tööstuspoliitika ei tohi lõhkuda ühtsetel alustel toimivat konkurentsi. Eesti ei suuda paratamatult võistelda soodustustega, mida näiteks Saksamaa valitsus soovi korral oma tööstusele teha võib.
Lõpetuseks on kindlasti oluline kõik muu, mis jääb üldise märksõna „hea ettevõtluskeskkond“ alla. Investeerimisjulgust on täna puudu nii kohalikel kui ka välisinvestoritel, kuna tellimusi klientidelt on vähe ja ebakindlust tuleviku suhtes palju. Olukorra teevad keerulisemaks ka kiiresti tõusnud intressimäärad, mis on vajalikud kiire hinnatõusu seljatamiseks. Võiksime aga olla stardivalmis, kui väljavaade paraneb. Lootust selleks on, kuna inimeste ostujõud on ka teistes Euroopa riikides taastumas ning nõudlus Eesti ekspordi järele võiks seega hakata paranema. Ka intressimäärad võivad olla jõudnud seekordse tipuni.
Ettevõtjate julgusele investeerida ja töökohti luua aitavad kaasa võimalikult selged regulatsioonid, sh stabiilne maksukeskkond. Maksudega praegu Eestis toimuv segadus on seotud laiemate riigirahanduse probleemidega. Korras riigirahandus ei ole küll võluvits, mis iseenesest Eesti inimeste heaolu ja majanduse arengu tagaks, aga selleks siiski vajalik. Teisisõnu teeb riigi rahaasjade „lappama laskmine” meile pikas plaanis kahju, muutes mh vältimatuks tulevased maksutõusud ja prognoosimatuks maksukoormuse kujunemise. Riigieelarve seis on viimastel aastatel järsult halvenenud, kuna järjest on langetatud rahaliselt kalleid otsuseid, samal ajal riigi (maksu)tulusid suurendamata. On vaid loodetud, et küll majandusega käsikäes kasvavad maksutulud eelarvesse tekkinud augud kinni lapivad. Paraku tõusevad käsikäes riigi tuludega täiesti loomulikult ka juba varasemalt otsustatud kulutused. Nii et lõpuks on siiski tarvis langetada poliitiliselt ebapopulaarseid otsuseid mõne riikliku kulutuse (loe: toetuse või teenuse) vähendamiseks või katta uusi kulutusi kõrgemate maksudega.
Viimase nelja aasta jooksul on riigieelarvele püsivat lisakoormust tekitanud näiteks erakorralised pensionitõusud, peretoetuste järsk suurendamine, kaitsekulutuste kasv, kiirendatud palgatõus õpetajatele, meditsiini- ja sisejulgeoleku valdkonna töötajatele, samuti 2025. aastast jõustuv maksuvaba tulu tõus ja laiendamine. Ei saa öelda, et ükski neist otsustest oleks eraldi vaadatuna põhjendamatu, kuid aus on küsida, kas saame päris kõike seda endale praeguste tulude juures lubada. Praeguse seisuga peab Eesti riik tulevikus oma jooksvate kulutuste katteks igal aastal enam kui miljard eurot laenu võtma ning riigivõla ja intressimäärade kiire kasvu tõttu on oluliseks koormaks kujunenud kasvavad intressimaksed. See vähendab riigi suutlikkust tulevastes kriisides reageerida ja vajadusel majandust toetada. Teisisõnu on vastutustundlik ja vajalik lõpuks oma arved tasuda. Selleks on valitsusel kindlasti tarvis kas leida võimalusi riigi kulutuste tuntavaks kärpimiseks või maksutulude suurendamiseks isegi kui mõlemad valikud on ühtmoodi ebapopulaarsed.
Kokkuvõttes ei ole praegu õige rääkida sügavast majanduskriisist, kuigi paljude ettevõtete jaoks on olukord keeruline ja riigi rahaasjadega oleme seniste otsuste loogilise tagajärjena jõudnud päris halba seisu. Keskmise Eesti inimese jaoks sissetulekute kasv siiski jätkub, hinnatõus on pidurdunud ja tööpuudus on endiselt üsna mõõdukas. Ettevõtjatel on tegemist oma ärimudelite kohendamise ja uute turgude otsimisega. Poliitikakujundajatel on tarvis keskenduda nii meie majanduse konkurentsivõime säilitamisele kui ka riigi rahaasjade kordasaamisele. Seda kõike võiks aga olla võimalik teha ka mõõdukamas ärevusefoonis võrreldes praegust majanduspoliitilist debatti ümbritsevaga.
https://www.eestipank.ee/blogi/madis-muller-kuidas-eesti-majandus-kraavist-valja-saada
