Aeg-ajalt kistakse avalikus arvamusruumis üles teema, mis saab meie magalalinnaosadest. Olgu põhjuseks siis uus valminud uuring, kellegi ärilised huvid või lihtsalt mõni kogemus, mis tekitas mõtteid. Jälgides ja analüüsides kinnisvaraturul toimuvat, seal hulgas inimeste soove ja eelistusi, julgen kindlalt väita, et magalad niipea populaarsust ei kaota. Veel enam, nad ei getostu.
Peamiselt puudutatakse magalate ehituslikku poolt. Kuigi idee kohaselt rajati kogu hoonestus piiratud ajaks, on elamute konstruktsioon väga tugev, mida on tõestanud mõned kurvad sündmused – maavärinad Armeenias või pommiplahvatused, mille tulemusena pole majad kokku varisenud. Loomulikult laguneb iga asi, kui tema eest ei hoolitseta. Julgen väita, et elementaarsete parendustööde ja rekonstrueerimise tulemusena säilivad paneelmajad veel kaua.
Maailma mastaabis on magalarajoonidest räägitud ikka sotsiaalses võtmes. 1960ndate aastate alguseks, mil Tallinnas oli valminud Pelguranna mikrorajoon ja rajama hakati esimest mastaapset linnaosa – Mustamäed, oli läänemaailmas vabaplaneeringuline magalakvartal suurema osa oma mainest juba kaotanud.
Lääne-Euroopa ja Ameerika Ühendriikide suurlinnades olid sotsiaalmajadena kasutusel olnud suurelamud kujunemas kuritegevuse taimelavaks ja suurte sotsiaalsete probleemide sasipundardeks. Kõige rängemaks kujunes selliste rajoonide saatus USA-s, kus maailmasõja-aegsed suurtehased kas suleti või kujundati ümber väiksema-mahuliseks rahuaja tootmisteks, mille tulemusel jäi hulk peamiselt lõunaosariikidest immigreerunud inimestest töötuks.
Nii Põhja-Ameerikas kui osaliselt ka Lääne-Euroopas kujunes paneelmagalate kurja kuulsuse tippajaks periood 1970ndatest 1990ndateni. Kurikuulsaimaks kvartaliks kujunes Chicagos asunud Cabrini Green, kuhu ei julgenud lõpuks enam politseigi minna, sest tornmajade katustel “patruillisid” narkojõukude snaiprid, kes tulistasid valimatult kõiki võõraid.
Möödunud sajandi viimasel kümnendil alustati nii Põhja-Ameerikas kui ka Suurbritannias, hiljem ka Saksamaa lääneosas, nende hoonete lammutamist ning veel järele jäänud legaalse elanikkonna ümbermajutamist. Kuid likvideerimisele läks tegelikult vaid tühine osa kogu tüüphoonestusest.
Eesti kogemused
Miks läks see “eksperiment” läänemaailmas untsu ja miks ma arvan, et meie paneelmagalaid samasugune sotsiaalne katastroof, vähemalt niipea, ei oota?
Esiteks, kui meie “mäed” on kõik eraomanduses ning majade eest hoolitsevad korteriomanikest moodustatud ühistud, siis läänes elasid enamikes majades vaid üürnikud, kellest paljude jaoks ei tähendanud see maja suurt midagi. Võlglaste väljatõsmist ei praktiseeritud ning nõnda sai kuritegevusest elatuv kontingent üsnagi rahulikult toimetada.
Vahemärkusena tasub meenutada Tallinna ühiselamuid 1990ndatel ja veel selle sajandi alguseski. Kui kortermajades toimus hoogne erastamine, siis ühikatoad jäid linnale ja elanikest said üürilised. Mäletate ehk Vilde või Akadeemia teel asuvaid ühikaid ajast, mil nad olid tühjaks põlenud aknaavadega ja figureerisid tihti krimiuudistes?
Teiseks nõudlus. Tallinna “mäed” on endiselt hinnatud, kui taskukohasema hinnaga elupiirkonnad, kuhu ostavad korteri korralikud tööl käivad pered. On palju inimesi, kellele magalakeskkond lihtsalt meeldib, kes teavad nende hoonete eeliseid ja vigu ning oskavad nendega arvestada. Kuigi neil oleks võimalik soetada kodu ka mujale või hoopis uuemasse korterelamusse, eelistavad nad eelnevast lähtudes just nimelt tüüpmaja “mäel”.
Kolmandaks, migratsioon. Kui nõukaajal öeldi Lasnamäe kohta migatsioonipump, siis mõnes mõttes on ta seda praegugi. Paljud mujalt Eestist pealinna saabuvad uued elanikud valivad oma (esimeseks) peatuspaigaks just Lasnamäe, kus peale aktiivse üürituru on hoogne ka ostu-müügiturg. Suur sise- ja praegu veel väike välismigratsioon hoiab magalate uute elanikega varustatuse alati piisaval tasemel.
Neljandaks aspektiks võib tuua meie majandusliku seisu, mille tõttu pole paljudel inimestel võimalik eramus elada või uut korterit osta. Kuigi hea hinna ja kvaliteedisuhtega uusarendusprojektidel läheb praegu hästi, pakuvad renoveeritud paneelmajade korterid neile tõsist konkurentsi.
Ja viiendaks, õigemini neljanda jätkuks. Kuigi juba aastaid räägitakse sellest, et suuremate linnade magalate hoonestus on lõplikult vananenud ning tuleks alustada hoogsat uute kortermajade massehitust, pole seda siiani tegelikult alanud ning tõenäoliselt ka ei alga. Üha kallinev ehitushind tõmbab kriipsu peale võimalusele müüa uusi kortereid taskukohase hinnaga ning kõrgema hinnataseme jaoks pole piisavalt ostjaskonda.
Parandagem hooneid ja mainet
Nende väidete valguses tasuks ehk hoopis mõelda, kuidas magalakeskkondi veel paremaks muuta.
Saksamaal on asutud kõrgemate hoonete madalamaks rekonstrueerimist ning väikekorteritega tüüpelamutes kortereid suuremaks ehitama. USA-s on linnavõimude poolt juurutatud aga nn mixed income housing programme, mis tähendab kas päris uute või siis olemsaolevate magalapiirkondade planeerimist selliselt, et ühte linnaossa ei satuks elama vaid ühe rassi, sotsiaalse staatuse või ühesuguse omandisuhtega inimesed.
Piisava finantsressursi olemasolul, tõenäoliselt Euroopa Liidu ja riigi koostööna, võiks kaaluda vanemate tüüpelamute kaasajastamist. Eelkõige pean silmas nn hruštšovkade rekonstrueerimist – ühel korrusel asuva nelja korteri asemel võiks rajada kaks suuremat ning elamutesse, kuhu kolib rohkem eakaid või lastega peresid, võiks paigaldada ka liftid.
Seega usun, et keskkonna parendamisega ning hoonete veel hoogsama renoveerimisega suudame peatada magalapiirkondade kiire moraalse vananemise. Selle nimel tasub pingutada, sest tüüpsed paneelikad ei kao meie kinnisvaraturult nagunii veel kuhugi. Parem siis hoida neid korras, selle asemel, et anda võimalus massiivsete getode tekkeks.
Risto Vähi
Uus Maa Kinnisvarabüroo analüütik
