Noorte perede ja magalaelanike eluasemeprobleemide lahendamiseks sobivad uutest odavatest eluruumidest paremini odavad eluasemelaenud.
Linna kavandatavad elamuehitusprojektid hakkavad kindlasti konkureerima erasektori samasuguste projektidega. Mõttetu võistluse ärahoidmiseks võiks odavate korterite ja majade asemel noortele peredele hoopis odavat eluasemelaenu pakkuda.
Elamispind on nii kallis, et see ostetakse ainult kord või paar elu jooksul. Kõrge hinna tõttu teeb enamiku kinnisvaratehinguid võimalikuks ainult laenuraha. Kindlasti on olemas hulk inimesi, kes soovi korral võivad majahinna müüjale kohe sularahas käe peale laduda, kuid need inimesed ei vaja enam riigi tuge.
Toetust vajavate inimeste abistamine peab väljenduma eelkõige riiklikus ja pankade eluasemelaenupoliitikas. Pikaajaline eluasemelaen tuleb kättesaadavaks teha võimalikult paljudele inimestele. Riik võiks laenuintressist osa enda kanda võtta ning eluruumi soetamiseks laenatud raha tulumaksust vabastada.
Praegu saab eluasemelaenu tasuja tulumaksustatavast tulust maha arvata eluasemelaenu ja eluaseme renoveerimislaenu intressi. Laenuvõtmise elavdamiseks peavad tulumaksuta olema ka laenusummade põhiosade tagasimaksed. Laenu põhiosade tulumaksuvabastus suurendab märgatavalt investeeringuid eluaseme renoveerimiseks, mis on selle praegust kvaliteeti arvestades hädavajalik.
Omaette küsimus on ka see, kas Eesti elaniku keskmist elatustaset arvestades on õige rajada uusi maju, mille ülalpidamine on suhteliselt kallis. Eesti kesisele elatustasemele vastab praegu minu arvates palju paremini korterelamu, mille hooldus- ja halduskulud on tunduvalt väiksemad kui elamu puhul.
Samuti on otstarbekas paigutada raha olemasoleva elamufondi renoveerimisse, sest ka see kulutus on uusehituse kuludest märksa väiksem.
Artikkel on avaldatud 24.11.1999 väljaandes Eesti Päevaleht – http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=59444
