Ilmselt vähesed mäletavad aastat 1992, kui Eestis toimus rahareform ja käibele tuli Eesti kroon. Rubla oli selleks hetkes nii devalveerunud, et ärksamad ärimehed kindlasti teavad pajatada müstilisi lugusid tehingutest, mis toimusid sulas ja kus raha veeti seljakottidega. Enne rahareformi toimus paaniline „raha põletamine“, sest kõik teadsid, et vahetada sai ainult 1500 rubla 150 eesti krooni vastu. Meenutuseks üks näide, kus sai ostetud terve hulk kogus tsitramoni tablette, mis hiljem sai realiseeritud juba krooni eest. Naljahambad ilkusid, et sellise kogusega oleks võinud Tartu suurusel linnal terveks aastaks igasuguse „peavalu“ ära võtta.
Osteti kokku kõike: alkoholi, kütust, kodutarbeid jne jne
Aastat 2010 on nimetatud euroootuste aastaks ja väga kummaline on lugeda kinnisvara analüüse nagu ees ootaks järjekordne „segadus“, kus põhilisteks argumentideks on igasugused statistilised näitajate kasvud ostu-müügi tehingute kohta, mida vürtsitatakse arvamuste ja vihjetega, et targem on kinnisvara osta krooni eest. Ilmselt paljud on kuulnud ütlust, et „kus lõppeb loogika, sealt algab statistika“ Kui statistikat kasutada meelevaldselt ja näiteks müügi huvides ehk siis subjektiivselt, siis kontekste tabades võib üllatada nii mõnegi numbriga. Eredaks näiteks selleks on Kreeka, kes lollitas kogu Euroopa ära.
Tarbija, kes mäletab 1992 aasta rahareformi saab aru, et raha väärtus ja hulk ei lange, sest vahetus ei toimu eelmise rahamassi likvideerimiseks, ehk siis eurodeks vahetatakse kõik kroonid, mis rahval on.
Kuna majandus on hakanud näitama kosumise märke on kasulik targalt tarbijalt erinevate „müügi“ võtetega meelitada raha välja. Sellele sekundeerib loomulikult statistika ja peagi saabuv euro. Kes ei tahaks saada osa orgiast, kui suudetakse meelitada turule ca. 100 miljardit hoiustatud raha ?
Kinnisvara sektoris on tekkinud nö. müügimehed, kes üritavad selgeks teha, et praegu on õige aeg osta, sest hinnad hakkavad kohe jälle tõusma. Paraku unustatakse ära 137 000 töötu olemasolu, mis statistiliselt määrab iga viienda inimese.
Ei ole mõtet tekitada järjekordset „buumi“ paanikat ja kinnisvara inimestelt ootaks rohkem objektiivsust aga mitte müügimehe soravat juttu. Kinnisvara valdkond eeldab kainet ja tasakaalukat mõtlemist, et ei korduks järjekordset kollapsit.
