Veel viimaseid päevi on avalikul väljapanekul Pärnu muinsuskaitseala uus kaitsekord, millele saab kommentaare ja arvamusi esitada kuni 30. juunini. Tulenevalt hiljuti kehtima hakanud uuest muinsuskaitseseadusest tuleb paari aasta jooksul luua kõigile muinsuskaitsealadele uued kaitse-eeskirjad. Pärnu on Tartu järel teine, mis avalikustamise etappi jõudnud. Mida tähendab aga uus kaitsekord muinsuskaitsealal kinnisvara omavate inimeste ja linnaelanike jaoks? Ja milline on kogu ettevõtmise laiem taust?
Uus kaitsekord annab suurema õigusselguse ja hooned saavad kaitsekategooriad
Võrreldes seni kehtiva muinsuskaitseala põhimäärusega on uus kaitsekord ehitatud üles suuremale informatiivsusele ja selgematele juhistele inimeste jaoks. Oluliselt on muutunud ka seadusakti tonaalsus. Varem peamiselt keeldudele üles ehitatud dokument koosneb nüüd pigem positiivsetest sõnumitest, juhistest ja selgitustest, mis on soositud ja õige. Senine paljuski juhtumipõhine lähenemine on asendunud suurema õigusselguse ja konkreetsemate raamidega.
Kõige silmatorkavam muutus on ilmselt hoonete jagamine kaitsekategooriatesse, millesse kuulumine annab juba terve hulga informatsiooni hoonega seonduvate plaanide võimalikkusest. Sarnane praktika on olnud juba üle kümne aasta olnud kasutusel Tallinna ja Tartu miljööväärtuslikel aladel. Mõningase muudatusega nüüd siis ka muinsuskaitsealadel. Siiski on siin üks oluline erinevus. Miljööaladel on kasutusel väärtusklassid, mis annavad hinnangu ka hoone arhitektuursele ja linnaruumilisele väärtusele. Sellest tulenevad ka suuremad või väiksemad piirangud hoone juures kavandatud muudatustele. Muinsuskaitsealadel olevad hooned on aga jagatud kaitsekategooriatesse, mis annavad küll kaudselt hinnangu ka hoone väärtusele, kuid eelkõige kirjeldavad nende käsitlemist muinsuskaitselises asjaajamises (kas on eritingimusi vaja või mitte, kas interjöörides toimetamiseks on üldse luba vaja jne) ja annavad omanikule juba eelnevalt hulga informatsiooni, mida praeguse korra kohaselt on võimalik saada vaid muinsuskaitsenõunikega kohtudes. Praegu on sageli nii, et omanik on oma peas jõudnud välja mõelda juba terve plaani, mida hoonega peale hakata, vahel ka arhitektilt eskiisi tellinud ja siis selgineb, et see plaan ei lähe kohe mitte. Uut kaitsekorda lugedes on juba eelnevalt võimalik teada saada, mis suunas liikumine kõige paremini muinsuskaitseala ja konkreetse hoone väärtusi hoida aitab.
Mida tähendavad A, B ja C
Muinsuskaitseala hooned on jagatud kolme kaitsekategooriasse: A,B ja C. A ja B eristuvad vaid interjööride käsitluse poolest. Nimelt siis vajab A-kategooria hoone eritingimusi ja muinsuskaitse kooskõlastust nii interjööri kui eksterjööri puudutavate tööde osas, B-kategooria puhul piirdub aga muinsuskaitseline sekkumine vaid hoone välise mahu ja ilmega: fassaadide, katuste, avatäidete, rõdupiirete jne osas. Restaureerimispõhimõtete osas siiski olulisi muudatusi pole – endiselt on au sees traditsioonilised materjalid, imitatsioone tuleb vältida ja hoone algupärane arhitektuurikeel on endiselt au sees. Kuigi A ja B kategooria hooned on muinsuskaitse ala väärtuste kandjana olulised ja vajavad säilitamist, ei tähenda see, et välistatud oleks kõik muudatused, mis hoone kasutamiseks vajalikuks osutuvad. Nii on see ka seni olnud. On see siis õhksoojuspump, päikesepaneel, katuseaken, tilluke rõdu või koguni veranda, uus sissepääs vms. Lihtsalt kõige see peab olema lahendatud nii, et tegemist ei oleks sekkumisega tänavaruumi ja hoone enda arhitektuurse üldilmega kooskõlas. Ja loomulikult saama heakskiidu nii linnavalitsuselt kui muinsuskaitsjatelt. Endine on aga A ja B kategooria omaniku jaoks toimimise järjekord – nagu praegugi tuleb esmalt tellida Muinsuskaitseametilt eritingimused ja edasi toimetada juba neis ettenähtud korras. Oluliselt lihtsustub elu aga C-kategooria omanike jaoks. Neil tasub tähele panna küll kaitsekorras välja toodud juhiseid, kuid mingit eraldi luba taotleda vaja ei ole. Muinsuskaitse on küll üheks kooskõlastavaks ametkonnaks ehitusloa- ja teatisekohustuslike tegevuste juures ja siin võib kaitsekorra põhimõtetega vastuollu minek ka punase tule anda. Samas kui on kõiki juhiseid järgitud peaks siin Muinsuskaitse kooskõlastus lisanduma omanikule märkamatult, mingeid temapoolseid täiendavaid pingutusi pole vaja. Selle muudatuse eesmärk on lihtsustada oluliselt nende hoonete omanike elu, mille roll muinsuskaitseala väärtuste kandmisel on ebaoluline. Muinsuskaitse kooskõlastav roll ehitusloa staadiumis on siin oluline vaid selleks, et vältida hoonetele sobimatuid muudatusi, mis õõnestaksid piirkonna terviklikkust ja naaberhoonete väärtust (muinsuskaitselise väärtuse kõrval on see sageli ka kinnisvarahindades väljenduv).
Vana olgu vana ja uus olgu uus
Eraldi on käsitletud ka uute hoonete püstitamist muinsuskaitsealal. Samu põhimõtteid tasuks järgida ka suuremate juurdeehituste puhul. Oluline, nüüd siis seaduse tasemel sõnastatud põhimõte, on ajalooliste hoonete ja -stiilide kopeerimise vältimine. Erandina on see lubatud vaid juhtudel, kui väärtusliku hoone rikkumisel või hävimisel loetakse vajalikuks selle taastamine. Sellist praktikat on ka siiani kasutatud, eelkõige sümbolväärtusega hoonete puhul aga ka juhtudel kui on põhjust kasutada hoone pahatahtlikku hävitamist lootusega saada sinna uus ja suurem maht. Kindlasti on hulk inimesi, kellele meeldivad ajaloolised stiilid ja kes meelsasti näeks ka vanalinna pigem juugendstiilseid või klassitsistlike kui 21. sajandi arhitektuurikeelega hooneid kerkimas. Küllap on ka retrostiilsetel hoonetele oma koht, aga mitte linnaruumis, mida väärtustatakse seaduse tasandil just tema erinevate ajalooliste kihistuste tõttu. Ajaloolisi stiile kopeeriv hoone on ju teatud mõttes valetaja – tema väline ilme ei kanna selget sõnumit tema sünniaja kohta ja sellega seab see kahtluse alla ka kõik ümbritseva. Loomulikult on ka siin omad juhised nii materjalikasutuse, mahtude jms kohta kuid üldine eeldus on, et 21. sajandil muinsuskaitsealal valmivad hooned kannavad meie tänase päeva parimat arhitektuurimõtet, mille elementaarne koostisossa on tundlikkus ümbritseva keskkonna suhtes. Muinsuskaitseala vajab meeskonnamängijaid mitte enesekeskseid soliste.
Parkide areng on selgemalt defineeritud
Oluliseks muudatuseks võib pidada ja pärnakate ühe suurima väärtuse – parkide, sh Rannapargi võimalike arengute selgemat defineerimist. Uute ehitiste püstitamine neis ei ole lubatud, v.a sobiva mastaabi ja kujundusega juurdeehitused olemasolevatele hoonetele. See põhimõte on kasutusel olnud juba varem. Näiteks Mudaravilale juurdeehituse lubamine oli ainus võimalus seda sümbolhoonet ka edaspidi kasutuses ja avalikkusele kättesaadav hoida. On ju mälestiste püsimises kõige olulisemaks võtmesõnaks just kasutus. Tühja hoone häving on kiire. Samuti on lubatud puhke- ja spordiotstarbeliste väikeehitiste püstitamine (spordi- ja mänguväljakud, tualetid, kioskid, paviljonid jms). Hooajalise rannainventari paigaldamine Rannaparki aga muinsuskaitseameti kooskõlastust ei vaja.
Pärnu on muinsuskaitsealade hulgas unikaalne. Kui enamikel juhtudel on tegemist vaid vanalinnaga, siis on väärtustatud ja kaitstud ka kuurordiala ja Rannapark. Pärnu kui suvituspealinna vaatevinklist pole need ka sugugi vähem olulised, pigem vastupidi. Paljude Pärnu külastajate ja ka elanike jaoks ongi lisaks liivarannale oluliseks tõmbenumbriks varjulised pargid ja ajalooline arhitektuur. Mõnus inimmõõtmeline keskkond eristab Pärnut arvukatest teistest mereäärsetest suvituslinnadest üle maailma, kus rannapromenaadi palistavad suvitajatel mõeldud kõrghooned ja kohalikud elavad hoopis mujal. Pärnu on suutnud siiani jääda mõnusaks koduks (või teiseks koduks) paljudele inimestele. Seda väärtust tahaks hoida ka edaspidi.
Pärnu muinsuskaitsealal on peagi oodata 50. juubelit, täpsemalt kahe aasta pärast. On loota, et juubeliaastasse siseneme juba uue kaitsekorra kehtimise ajal.
Pärnu muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõuga on võimalik tutvuda Muinsuskaitseameti kodulehel või Pärnu kontoris (Pikk tn 16b). Kaitsekorraga kaasnevate olulisemate muudatuste tutvustamiseks on avatud Pärnus Rüütli tänaval ka väike välinäitus. Eelnõu avaliku väljapaneku jooksul, kuni 30. juunini on kõigil võimalik esitada selle kohta arvamusi ja vastuväiteid kirjalikult Muinsuskaitseametile e-postile info@muinsuskaitseamet.ee või postiaadressil Pikk 2, 10123, Tallinn.
