Notarite Koja hinnangul on tervitatav pankade teenustasude vähendamine eluasemelaenu refinantseerimisel, kuid inimesed vajavad notari näol siiski erapooletut ja asjatundlikku nõustajat, kes kaitseks nende huve ja aitaks mõista, mida uue laenuandjaga sõlmitav tagatiskokkulepe endaga kaasa võib tuua.
Notarite Koja esimehe Merle Saar-Johansoni sõnul pärsivad Eesti laenuturgu kõige enam kõrged intressid ja majanduse halb olukord, mistõttu ei ole laenud inimestele ja ettevõtetele kättesaadavad. „Eesti Panga esmane eesmärk on hindade stabiilsuse säilitamine, Finantsinspektsiooni eesmärk aga teostada finantsjärelevalvet, aidata kaasa pankade teenuste kvaliteedi tagamisele ning edendada ka elanike teadlikkust finantstoodetest. Me mõistame, et Eesti Pank ja Finantsinspektsioon tunnevad kohustust aidata kaasa olukorra parandamisele, kuid notari eemaldamine laenude refinantseerimise protsessist ei lahenda kumbagi neist suurtest majanduse probleemidest, küll aga toob uued probleemid õigussuhetesse,“ sõnas ta.
„Notarite eesmärk on tagada kõikide tehingu osapoolte õiguste kaitse,“ toonitas Saar-Johanson. „Tagatiskokkuleppe notariaalse tõestamise nõude kaotamine ei annaks laenu refinantseerimisel märkimisväärset rahalist kokkuhoidu, küll aga kaotaks laenusaaja erapooletu ja pädeva nõustaja, kes õiguslikku tasakaalu silmas pidades seaduses fikseeritud ja mõistliku hinnaga lepinguteksti koostaks ning laenuvõtjale nõu annaks,“ nentis Saar-Johanson.
„Kui tagatislepingut hakkab tegema laenuandja ise, siis on ilmselgelt suuremad ohud, et uuele laenuandjale antud tagatis on liiga laiaulatuslik, kõiki tulevikukohustusi tagav või mingite muude peidetud karidega,“ rääkis Notarite Koja juht ja tõi näiteks olukorra, kus tulevikukohustustega tagatiskokkuleppe alusel võidakse laenusaaja kodu lõpuks krediitkaardivõlgnevuse katteks maha müüa.
„Notarite praktikas on küllalt ette tulnud olukordi, kus panga ja kliendi poolt on ette valmistatud selline kokkulepe, et hüpoteegiga tagatakse ka tulevikukohustusi, kuid notari selgituste põhjal on klient mõistnud, et ta soovib siiski tagada vaid konkreetset kodulaenu ja notari juures kokklepe muudetakse,“ märkis Saar-Johanson.
Notar ei nõusta ainult laenusaajat, sest sageli on pangaga laenu refinantseerimise teemal suhelnud ainult üks abikaasa ja notari kabinetis on esimene kord, kui teine abikaasa saab tagatiskokkuleppe sisust teadlikuks. „Nii näiteks on eemaldatud kokkuleppest punkt, et tagatakse ka osaühingu finantskohustusi,“ tõi Notarite Koja juht välja.
Ühe näitena nimetas Saar-Johanson veel olukorda, kus vanemad on neile kuuluvale kinnistule seadnud hüpoteegi, mis tagab nende täiskasvanud lapse kodulaenu. „Kui laps laenu refinantseerib ja pangaga uue tagatiskokkuleppe sõlmib, siis saavad vanemad kokkuleppe sisust teada alles notari kabinetis.“
Nii Finantsinspektsioon kui ka Eesti Pank on ühe kokkuhoiukohana eluasemelaenu refinantseerimise juures välja toonud notari tasu. Oma analüüsis tõi Eesti Pank 100 000-eurose kodulaenu refinantseerimise juures notari tasuna välja umbes 200 eurot, mis moodustab hinnanguliselt seitse protsenti refinantseerimise kuludest. „Siinkohal oleks ehk hea välja tuua, milliseks notari tasu 100 000-eurose kodulaenu refinantseerimisel tegelikult kujuneb,“ sõnas Saar-Johanson.
„Oletame, et refinantseeritava laenu summaks on 100 000 eurot. Hüpoteegisumma võiks olla pooleteisekordne laenusumma ehk 100 000 euro suuruse laenu puhul umbes 150 000 eurot. Hüpoteegi üleandmise tehingu sõlmimiseks ei ole alates mullu 1. veebruarist notariaalne vorm enam nõutav, küll aga tuleb hüpoteegipidaja vahetumisel sõlmida notariaalselt tõestatud vormis tagatavate nõuete muutmise kokkulepe, mille tõestamise tasu on veidi üle 50 euro, millele lisandub käibemaks. Kulutada see summa oma kodu järgmiste aastate õigusturvalisuse eest on minu hinnangul igati mõttekas,“ sõnas Saar-Johanson.
„Kui hüpoteegi loovutamise lepingute ettevalmistamise, tagatiskokkulepete sisu ja registritoimingutega hakkavad tegelema pangad, väikelaenuandjad või muud refinantseerimisest huvitatud isikud, siis hakkavad nad võtma selle eest teenustasu, mis vastab turuhinnale, mis kindlasti ei ole kliendile odavam kui notari poolt pakutava teenuse eest seadusega reguleeritud tasu. Lisaks jäävad nii klient kui ka hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik erapooletu ja asjatundliku õigusnõuta, mis omakorda võib tulevikus tähendada koormavaid ja ka kulukaid kohtuvaidlusi,“ märkis Saar-Johanson.
„Finantsinspektsioon on toonud korduvalt eeskujuks Soome ja Rootsi praktikat, ent Soomes ja Rootsis ei ole mitte kunagi olnud ladina notariaati, seal on erinev eraõigus ja kinnisvaratehingute tegemine käib üleüldiselt täiesti teise loogika järgi,“ märkis Saar-Johanson. „Võtta Eesti notaritelt järjest ära üksikuid tööülesandeid põhjendusega, et naaberriikides neid pole, kõigutab mitte ainult Eesti notariaadi tugevust, vaid ka meie eraõiguse süsteemi ja registrite tugevust üleüldiselt.“
