Käsiraamatu “Nõuanded koduostjale. Praktilised nõuanded, kuidas leida unistuste kodu” autor Tõnu Toompark annab nõu koduostmise teemadel.
Ostu-müügiläbirääkimised peaksid katma kõik teemad, mis on vajalikud tehingu sõlmimiseks. Sõltuvalt konkreetsest tehingust võib neid teemasid mõnel puhul olla rohkem või vähem.
Enamasti võiks puudutada järgmisi nüansse.
Tehinguobjekt
Müüja ja ostja peavad kokku leppima, mis on see kaup, mille üle nad läbi räägivad.
Võib juhtuda nii, et müüja on rääkinud kogu aeg korterist ja soovib keldris asuva eraldi korteriomandist parkimiskoha eest lisatasu küsida. Koduostja on aga kogu aeg aru saanud, et parkimiskoht ja korter on n-ö ühes komplektis ning mainitud hind hõlmab mõlemat.
Vallasasjad
Ostja ja müüja lepivad sageli kokku elamispinnaga kaasaminevate vallasasjade osas. Nendeks vallasasjadeks on enamasti mööbel. Ette aga võib tulla, et korteriga pakutakse kaasa autot või majaga näiteks aiapidamise riistu ja muruniitjat.
Siin tuleb konkreetselt kokku leppida, kas kõnealused vallasasjad kuuluvad tervikliku eluaseme hinna sisse? Või soovib müüja nende eest täiendavat tasu?
Valduse üleandmine
Ostja ja müüja peavad omavahel kokku leppima, millal annab müüja ostjale üle valduse. Kui müüdav eluase on tühi ja müüja seal ei ela, sõlmitakse üleandmise-vastuvõtu akt reeglina esimesel võimalusel notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimise järel. Võib-olla koguni on korter vahetult enne notariaalse lepingu sõlmimist üle vaadatud ja võtmed vahetavad omanikku notariaalse lepingu allkirjastamisel notaribüroos.
Kui müüja kasutab elamispinda oma koduna, võtab tal väljakolimine aega. Sellisel puhul on tavaline, et müüja annab valduse üle kuu aja jooksul.
Loomulikult on võimalikud igasugused muud kokkulepped. Oluline on ainult, et nii müüja kui ostja saaksid sõlmitud kokkulepetest ühtemoodi aru. Kui lepitakse kokku, et valdus eüleandmine toimub tulevikus, on mõistlik kokku leppida sanktsioonid juhuks, kui müüja valdust kokkulepitud tähtajaks siiski üle ei anna.
Hind
Hind on sageli teema, mis soovitakse esimesena käsitluse alla võtta. Hind peaks endas kokku võtma kauba, tema kvaliteedi ja muud omadused. Seetõttu oleks loogiline siiski esmalt rääkida kaubast, selle ostu-müügitingimustest ja valduse üleandmisest. Alles nende detailde osas kokkuleppele jõudmise järel on võimalik rääkida kokkuvõtvalt hinnast ja maksetingimustest.
Hinnaläbirääkimiste juures saab pisut mängida tehingukulude jaotamisega, kuid sageli mõjutavad omandi üleandmisega seotud tehingukulud koguhinda suhteliselt vähe. Tüüpiliselt jagatakse ostu-müügiga seonduvad kulud ostja ja müüja vahel võrdselt, kuid alati on võimalik sõlmida erikokkuleppeid.
Muud kokkulepped
Kinnisvara ostu-müügiga võivad kaasas käia muud kokkulepped. Näiteks võib olla tegemist olukorraga, kus müüja müüb elamispinda, millel puudub kasutusluba. Sellisel juhul on kinnisvaraostja jaoks väga mõistlik notariaalses lepingus kokku leppida, et müüja hangib kasutusloa.
Sõltuvalt kinnisvaraostjast ja -müüjast võib iga tehinguga kaasas käia teemasid, milles on tarvis kokku leppida. Oluline on, et tehinguga seotud kokkulepped saaksid fikseeritud notariaalses ostu-müügilepingus. Vastasel korral võib selguda, et kokkulepe on tühine ehk teine pool ei pea seda täitma.
Kui läbirääkimised ja kinnisvaratehing toimuvad konstruktiivses positiivses vaimus, ei pruugi kokkulepete viimse detailini viimistletud vormistamine vajalik olla. Küll aga muutuvad kokkulepped ja pisiasjad oluliseks siis, kui meeleolu peaks pöörduma. Üldiselt on mõistlik teha piisavalt detailsed kokkulepped kirjalikus vormis ja ostumüügileping muidugi notariaalsena. Seejuures ei maksa kaotada tervet mõistust ja kainet meelt.
Loe pikemalt nii eeltoodud kui muudest nõuannetest käsiraamatust „NÕUANDED KODUOSTJALE”, mille autor on kinnisvarakonsultant Tõnu Toompark. Käsiraamatu saad osta Kinnisvarakooli raamatupoest.
