Raske on mõelda, kas järgmine 2019. a tuleb kinnisvaraturu
elamispindade sektoris tänavusest parem või halvem. Üks, mis kindel –
mürki võib võtta selle peale, et märksa põnevam tuleb uus aasta igal
juhul.
Olen veendumusel, et Eesti kohalik kinnisvaraturg on 2018. lõpus sisemise tasakaalu juures. See tähendab, et elamispindade sektorist endast ei tule olulisi riskitegureid, mis selle vankri võiksid kraavi ajada. Sageli on kiusatus tõmmata paralleele 2007. a tipu ajaga. Kümnenditaguse ajaga võrreldes oleme täielikult teistsuguses olukorras ning toonasele analoogse lõikavkülma kinnisvaratalve kartust meis olema ei peaks.
Tasakaal elamispindade turul tähendab, et:
- senine kõrgeks peetud hinnatõus tähendab siiski hindade kerkimist
sissetulekutega samas rütmis, mis tähendab ostujõu püsimist; - eluasemelaenuvõtjate laenukoormus on sisemajanduse kogutoodangu või teenitavate palkade kogusumma suhtes isegi vähenemas;
- müüki lisanduv arenduse maht leiab jätkuvalt keskeltläbi 10-11 kuu
jooksul ostja; - laenude väljastamise käive püsib mõistlikus proportsioonis tehingute
käibega, mis tähendab, et ohtutekitavat ülefinantseerimist turul ei ole…
Küll aga on väliseid riskitegureid hulgi, mis kõik panevad mõtlema, kas elu jätkumine sel planeedil üldse on võimalik. Ja kui ei peaks olema võimalik, mõjutab see siiski meie kohalikku kinnisvaraturgu sõltumata turu tasakaalust või tasakaalutusest.
Mõningad riskitegurid, mis võivad majandust ja kogu planeeti ohustada on täiesti etteennustamatud:
- sotsiopaadid suurriike tüürimas;
- alati ootamatust nurgast tulev terrorist;
- krüptomullid;
- populism, separatism, äärmuslus;
- suure meedia (riiklikud) manipulatsioonid;
- riikide tasemel pantvangistamise aktsioonid…
Teised riskid on sootuks maalähedasemad, mis Euroopast (loe: Eestist)
paratamatusena mõjutusteta mööda minna ei saa:
- intressimäärade tõus teisel pool suurt lompi ja intressimäärade
tõusuootus Euroopas; - intressimääradega haakub Euroopa ja maailma riikide üüratu välisvõlg;
- kinnisvara hinnalangus mitmel pool maailma suurtel turgudel;
- panganduse regulatsioonide karmistumine, mis tundub toimivat
ettevõtluse hiiliva keelustamisena; - kaubandussõda ja muu sarnane virtuaalsete ning reaalsete müüride ehitamine.
Riske nimetades ei peaks päris kõrvale vaatama märtsi valimistest. Kes teab, mille tasuta pakkumisega, mille reguleerimisega, milliste maksude tõstmisega, mille keelustamisega mõni aktiivne hull jälle välja tuleb ja milline saab olema sellise lubaduse laiem mõju meie majandusele.
Optimistliku pessimistina loodan, et lõputust riskide nimekirjad realiseeruvad ainult väiksemad ja igapäevane elu läheb põnevaid väljakutseid pakkuvat radapidi edasi. Loodan, et petrooliumit ja konserve varuma ei pea ning tänane määramatust tulvil keskkond muutub äkki ühel hetkel lihtsamini tõlgendatavaks. See võiks anda elamispindade turulegi tuge mõistlikul moel edasi toimimiseks.
