2023.a lõpeb olemasolevate muinsuskaitsealade põhimääruste kehtivus, millega on piiratud kohalike kogukondade sõnaõigus Kuressaare, Pärnu, Valga, Tartu, Paide, Rebala, Rakvere, Võru, Haapsalu, Lihula, Viljandi ja Tallinna muinsuskaitsealadel asuvate ehitiste säilimise üle.
Eesti Omanike Keskliit on seisukohal, et eelnimetatud õigusaktid on pika eksistentsi jooksul tõestanud, et tsentraliseeritud korras muinsuskaitsealade juhtimine pole edukas. Selles veendumiseks piisab, kui läheme ükskõik millise ajaloolise linnasüdame kõrvaltänavale ning vaatame, mis on riikliku „kaitse“ tingimustes meie kultuuripärandiga juhtunud.
Nagu näitab Euroopa arenenud ühiskondade kogemus, on kultuuripärand paremini hoitud riikides, mis usaldavad kultuuripärandi hoidmisel kohalikku kogukonda. Omanike hinnangul peab ka Eesti oma senist kurssi muutma ning minema teed, mida näitavad rahvusvahelised kultuuripärandi säilimisele suunatud konventsioonid ning arenenud ühiskondadega riikide kogemus. Kõigi nende ühiseks jooneks on muinsuskaitsealade kaitsmisel kohaliku kogukonna (omavalitsuse) usaldamine. Senised muinsuskaitsealad on valdavalt loodud ajavahemikus 1966 kuni 1987, millal riiklik tsentraliseeritud juhtimis- ja järelvalvemudel oli ainumõeldav. Eesti taasisesevumisest on kohalikele omavalitsustele delegeeritud kümneid seni riigi pädevuses olnud ülesandeid, kuna tegemist on kohaliku elu küsimustega. Pärast haldusreformi on veelgi suurenud omavalitsuste võimekus.
Paraku muinsuskaitse valdkonnas on Eesti jäämas kindlaks nõukogudeaegsetele põhimõtetele, jättes kohalike muinsuskaitsealadega seotud otsustused riigiametnike kätte. Omanikud jälgivad murega protsesse, mille eesmärgiks näib olevat jätta muinsuskaitsealadega seotud võim ka peale 2023 aastat Tallinnasse. Muinsuskaitseamet kui kaasvastutaja muinsuskaitsealadel toimuva kultuuripärandi allakäigu eest, teatab oma kodulehel kindlas kõneviisis tsentraliseeritud juhtimismudeli jätkamisest. Kahjuks riikliku muinsuskaitse ainuvõimu säilitamise soovi ei tundu üles kaaluvat kohalike kogukondade ja kinnisvaraomanike kriitika ning kaitsealal asuvate hoonete lagunemise jätkumine kulukate ehituspiirangute tõttu.
Arvestades sellega, et muinsuskaitsealad on igapäevase pidevas muutumises oleva elukeskkonna lahutamatu osa, ei ole mõeldav olukorra jätkumine, kus ehitiste omanikud on lisaks kultuuriväärtuse hoidmise kohustusele ka kahekordse bürokraatliku koormuse all. Nimelt tuleb iga ehitisega seotud ehitus-, renoveerimis- või remonditöö kooskõlastada nii kesk- kui ka kohaliku võimuga. Just ebamõistlikust bürokraatiast, mitte kinnisvaraomanike hoolimatusest, tuleb otsida põhjuseid olukorrale, kus muinsuskaitsealadel olev hoonete seisund ei parane ning nendel olevaid ehitisi ei väärtustata ega investeerita neisse piisavalt.
Omanikud juhivad tähelepanu sellele, et alates 2015 aastast kui Eesti reformis oma ehitus- ja planeerimisõigust, ei ole vahet, kas muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik hoiab ehitist korras vastavalt ehitusseadustikule või säilitab seda kooskõlas muinsuskaitseseadusega. Mõlemal juhul on tulemus ühesugune – ehitustehniliselt ja kultuuriväärtuslikult korras ehitis! Kui soovime vähendada muinsuskaitsealadel valitsevat bürokraatiat, viia ehitustegevuses ellu „ühe akna põhimõte“, aktiviseerida kohalikku kogukonda ning suurendada erakapitali investeeringuid, siis on see saavutatav juhul, kui kohalikku kultuuripärandit kaitstakse kohalikul tasandil, mitte Tallinnast. Arvestades, et Eestis on kogukondlikul tasandil miljööväärtuslike alade kaitsmisel läbi üldplaneeringu nõuete edukas kogemus, siis ei pea muinsuskaitsealade puhul lahendusi kaugelt otsima.
Eesti Omanike Keskliit on võtnud muinsuskaitse valdkonnas toimuva oma tähelepanu alla. Soovitame omanikel mälestistega ja kaitsealadega seotud probleemjuhtumitest meile kirjutada: omanikud@omanikud.ee
Pakume omanikele huvide kaitset omandi ja põhiõigustega seotud küsimustes ning abi omandikitsendustest tulenevate probleemide lahendamisel.
Eesti Omanike Keskliit on loodud 1994.a vabaühendus ja see koondab ligi 63 000 omanikku.
