Kui lähtuda 2011. aasta rahvaloenduse andmetest ning võrrelda inimeste asukohta päeval ja öösel, siis kõige tihedamini asustatud ruutkilomeeter asub Tallinna kesklinnas Estonia puiestee ümbruses, kus päevasel ajal viibib hinnanguliselt üle 19 800 inimese.
Öösel on samal ruutkilomeeteril ligi 5800 inimest, seega on Estonia puiestee ümbruses päeva- ja öörahvastiku vahe 14 000 inimest. Üle 15 000 inimese viibib päeval ka Tallinna sadama ja Tartu maantee alguse piirkonnas. Kõige rohkem (üle 6500) kaotab päevasel ajal inimesi Muhu tänava ja Linnamäe tee piirkond Lasnamäel.
Tallinna kesklinnas suureneb inimeste arv päeval märgatavalt, kusjuures ostlejaid, üritustel osalejaid, sportijaid ja ka turiste pole nende hulka arvestatud. Tegelikkuses võib nii mõnegi piirkonna päevarahvastik olla veelgi suurem. Tallinna linna äärealasid – Haabersti, Nõmme ja Pirita linnaosa – võib nimetada magalapiirkondadeks, sest sealt päeva jooksul inimesed lahkuvad ning õhtul tulevad jälle tagasi.
Rahvastiku ööpäevase liikumise paremaks visualiseerimiseks on tehtud 3D-animatsioon, mis näitab Tallinna öise ja päevase rahvaarvu muutust 1 km x
1 km ruutude kaupa. Punasega on kujutatud piirkonnad, mis saavad päeva jooksul inimesi juurde ning lillaga piirkonnad, mis kaotavad inimesi (mida tumedam värv, seda suurem inimeste arvu muutus).
Kogu Eestis koondub rahvastik päeval keskustesse. Kui Eesti pindalast on asustatud ligikaudu 45%, siis töökohad paiknevad ainult 22%-l pindalast ja umbes 75% hõivatutest töötab linnas või selle vahetus läheduses. Päeva- ja öörahvastiku muutuse kaardil on näha, kuidas päeval kaotavad kõige rohkem inimesi linnu ümbritsevad piirkonnad.
Päevarahvastikuks liigitatakse inimesed, kes viibivad antud piirkonnas töö ajal ning öörahvastiku moodustavad inimesed, kes elavad selles piirkonnas. Varem on Statistikaamet avaldanud rahvastikutiheduse andmed elukoha järgi ehk öörahvastiku andmed, kuid nüüd on võimalik statistika kaardirakenduse abil uurida päevarahvastiku paiknemist. Hinnangulise päevarahvastiku suuruse arvutamiseks kasutati kombineeritud meetodit, kus 2011. aastal tegutsenud majandusüksuste aadresside ja üksuste keskmise töötajate arvu ning haridusasutuste aadresside ja keskmise õppijate arvu põhjal leiti 1 km x 1 km ruutudele koefitsiendid, mille abil jagati 2011. aasta rahvaloenduse käigus selgunud hõivatute ja õppijate arv töökoha või õppeasutuse asustusüksuse järgi ruutudesse. Kodused, töötud, pensionärid ja mitte õppivad lapsed jäeti elukoha ruutu.
Rahvastiku paiknemise ruumilise ja ajalise muutuse analüüs on eelkõige tähtis planeerimiseks, näiteks ühistranspordi paremaks korraldamiseks või kriisi- ja päästeplaanide koostamiseks, kuid kindlasti pakub see ka olulist teavet mitmete teenuste pakkumiseks.
Berit Hänilane, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist
