Kui kinnisvarateenuseid pakkuvasse firmasse helistab õnnetu inimene, kelle mured suudab lahendada ainuüksi kiirelt pakutav rendipind, siis võetakse ta teiselt poolt reeglina vastu nagu hingeõnnistus, mida on juba kaua oodatud. Seda eriti veel viimasel ajal, kui kinnisvaraturul on hoogu võtnud hinnalanguspaanika, mistõttu mõned kodanikud oma lepingusõlmimisi sügisesse edasi lükkavad, kuna selleks ajaks on ennustatud eriti järsku hinnalangust.

Kiiresti jõutakse kokkuleppele ja lepingule kirjutatakse alla ilma, et seda viitsitakse korralikult läbi lugeda. Selline tegutsemine on eelduseks mitmete probleemide tekkimisele…

Paraku võib aga juhtuda, et juba esimeste rendisummade tasumine osutub problemaatiliseks. Raskusi võib tekkida maksedistsipliiniga, rentnik hakkab omavoliliselt ruume ümber ehitama, või muud sarnast korda saatma, milleks tal tegelikult õigust ega voli ei ole.

Rendileandja, kes rentniku hiljuti avasüli vastu võttis, oskab edaspidi ainult sügavalt ohata ja fakti konstateerida. Halvast rentnikust lahtisaamine polegi nii kerge, vaatamata sellele, et lepingud näevad kohustuste mittetäitmise korral ette sanktsioone, mis reeglina väljenduvad viivistes, leppetrahvides või kogunisti rendipinna vabastamises.

Kui rentnik mingil põhjusel ei tasu korralikult rendimakseid, võib tema väljaviskamine rendileandjale majanduslikku kahju tuua ning häiritud saavad olema kindlasti mõlema osapoole tavapärased töörütmid. Juhul kui vaidluste lahendamiseks kohtusse minnakse, põhjustab pikk asjaajamiste käik pingeid, millede klaarimine tulevikus võimatuks osutub. Samuti ei ole meie riigis kohtuniku otsustusi kerge ette ennustada ning seega langeb ära kindlustunne tulevikuplaanide osas.

Et neid probleeme vältida, on rendileandjale isiklikult vajalik enne rendilepingu sõlmimist pisut potentsiaalse rentniku tausta uurida. Faktide kogumine ei ole raske. Selleks on palju võimalusi – abi võib leida krediidiinfost, küsitleda võib ilma valehäbi tundmata tulevase rentniku äripartnereid jne. Unustada ei tohiks ka eelmisi rendileandjaid. Usaldusväärsuse kinnituseks saab nende käest kasulikku teavet selle kohta, millistel põhjustel selle rentnikuga rendilepingut on lõpetatud.

Kasuks tuleb ka tutvumine rendilevõtja äriplaaniga – kas idee peab vett ja kindlustab vajalikud rahavood turul püsimajäämiseks. Lisaks soovitaksin mingi kindla perioodi tagant kontrollida, kas rentnikfirma ei ole mitte juhuslikult kantud likvideeritavate ettevõtete nimekirja ning ega tema vastu ei ole algatatud pankrotimenetlust.

Samuti on vaja kliendile edaspidise sujuva koostöö huvides pakkuda kohaseid pindu – nii näiteks ei ole Kopli liinidel mõtet pakkuda ruume luksuskaupade müüjatele, kuna kohaliku elanikkonna ega ka ära eksinud turistide seas ei saavutata vajaliku klientuuri päris kindlasti. Pigem pälvib taoline tegutsemine teadlikumate kodanike kaastundeavaldused.

Kui rentnikule võib taustauuring tunduda esialgu MI6 või KGB tööna, siis tegelikult on mõlemale osapoolele kasulik, kui teineteise suhtes rakendatakse avatud poliitikat. See võimaldab vältida võimalikke esilekerkivad probleeme juba enne nende tekkimist, seda ka turu ebasoodsate trendide ajal.

Otse loomulikult on ka rentnikule soovitav enne rendilepingu sõlmimist sarnane luuretöö läbi viia, et selgitada, kas rendileandja on suuteline täitma oma lepingujärgseid kohustusi, kas ruumid vastavad lepingu tingimustele, kas rendileandja laiemas perspektiivis suudaks turukonkurentsis püsima jääda jne.

Artikkel on avaldatud 09.09.1998 väljaandes Eesti Päevaleht – http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=40314