Igal inimesel on õigus teha korraldusi enda surma puhuks kas siis testamendi või pärimislepinguga.
Testamendi korral piisab õiguslike tagajärgede saavutamiseks pärandaja enda tahteavaldusest, pärimislepingu korral on vajalik aga kahe isiku tahteavaldus.
Vastupidiselt levinud arvamusele, võivad pärimislepingu sõlmida ka need isikud kes ei ole omavahel sugulased. Pärimislepinguga võib:
- nimetada teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks;
- määrata talle annaku;
- määrata talle sihtkäsundi või sihtmäärangu või
- kokku leppida pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, et viimane loobub pärimisest.
Lisaks võivad pärimislepingu pooled kokku leppida ka muudes võlaõiguslikes tingimustes. Näiteks võib pärimislepinguga kokku leppida, et kena naabrinaine hooldab teid kuni teie surmani ja tänutäheks te pärandate talle enda vara või osa sellest, või määrate talle annaku.
Pärimislepingu eripäraks on, et lepingujärgne pärija või annakusaaja ei omanda pärimislepingu alusel pärandaja eluajal õigusi pärandaja varale. Seetõttu peab arvestama, et pärimislepinguga ei või kitsendada pärandaja õigust
- vallata,
- kasutada ja käsutada oma vara.
Seega jäävad sõltumata pärimislepingu sõlmimisest pärandajale vabad käed enda vara elu ajal käsutada.
Nii võib pärandaja surma järgselt ilmneda, et lepinguga lubatud pärandvara või annakuna määratud hüvet enam alles ei olegi.
NB! Pärimislepingu võib sõlmida vaid isiklikult notariaalselt tõestatud vormis.
Sundosa
Testaator võib vabalt ise otsustada, kellele tema vara pärast surma üle läheb. Siiski on siin erand – sundosa. Sundosa on rahasumma, mida saavad nõuda:
- pärandaja töövõimetud ja tema eluajal ülalpidamisel olnud vanemad,
- alanejad sugulased ja abikaasa.
Sundosa saajal on, sarnaselt annakusaajale, võlaõiguslik nõue pärijate vastu. Nõue seisneb rahasumma maksmises. Sundosa on 1/2 pärandiosa väärtusest, mille sundosa saaja oleks saanud seadusjärgse pärimise korral.
NB! Sundosa saaja ei ole pärija, vaid hüve saaja.
Pärandist loobumine
Loobumissüsteemi kohaselt läheb pärandvara pärandi avanedes üle pärijale, kes võib pärandi vastu võtta või sellest loobuda. Kui pärija ei ole kolme kuu jooksul hetkest, kui ta saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest pärandist loobunud, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.
Pärimine ja pärandist loobumine on iga pärija enda vaba valiku küsimus. Ei seaduse, testamendi ega pärimislepinguga ei saa pärima õigustatud isikut kohustada pärandi avanemisel seda vastu võtma. Pärandist loobumiseks tuleb esitada notarile avaldus.
NB! Pärast pärandi vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda.  Pärast pärandist loobumist ei saa seda enam vastu võtta.
Pärandi inventuur
Pärandi vastuvõtmisel, tuleb pärijal lisaks lähedase inimese kaotusvalule hakata vastutust kandma pärandaja võlausaldajate ees. Nii võib juhtuda, et pärandvara hõlmab endas rohkem kohustusi kui õigusi ja pärija peab nende eest isiklikult oma varaga vastutama.
Seega kui tekkib kahtlus, et pärandvarast ei piisa pärandaja kõigi kohustuste täitmiseks, on pärijal mõistlik nõuda pärandi inventuuri. Inventuur piirab pärija vastutuse pärandvara väärtusega.
Inventuuri nõude peab pärandi vastu võtnud pärija esitama notarile kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
Inventuuri tegijaks määrab notar kohtutäituri, kelle ülesandeks on teha selgeks millised õigused, vara ja kohustused on olnud pärandajal surma päeva seisuga. Inventuuri tegemine on tasuline. Kohtutäituri tasu on 0,1% pärandvara nimekirja kantud vara hulka kuuluvate õiguste koguväärtusest, kuid mitte vähem kui 35 € ja mitte rohkem kui 3336 € (lisandub käibemaks 20%).
Pärimise käik
Pärandi avanemisel tuleb läbi viia pärimismenetlus. Pärimismenetluse viib läbi notar kellele on esimesena esitatud pärimismenetluse läbiviimise avaldus. Avalduse võib esitada:
- pärija;
- pärandaja võlausaldaja;
- annakusaaja või muu pärandvara suhtes õigusi omav isik.
Notar peab:
- kontrollima pärimisregistrist andmeid pärandaja testamentide ja pärimislepingute kohta;
- põhjendatud vajaduse korral esitama pärandaja testamendi ja pärimislepingu väljaselgitamiseks päringu välisriigi vastavasse registrisse;
- esitama pärandaja õiguste ja kohustuste kohta järelepärimise Eesti Vabariigis tegutsevatele krediidiasutustele ja muudele isikutele ning esitama päringud pärandaja üleelanud abikaasa õiguste ja kohustuste kohta.
Seejärel peab notar
- teatama talle teada olevatele pärijatele pärimismenetluse algatamise kohta;
- teavitama muid isikuid, kellele on testamendi või pärimislepinguga antud õigusi või pandud kohustusi;
Kui pärimine toimub viimse tahte alusel, teavitama ka isikuid, kes oleksid pärinud seadusjärgse pärimise korral.
Pärimismenetlus päädib:
- pärimistunnistuse;
- annakusaaja tunnistuse;
- sundosa saaja tunnistuse;
- testamenditäitja tunnistuse jms väljastamisega.
Kõikide nende tunnistuste eest tuleb maksta notari tasu vastavalt notari tasu seadusele.
Kaaspärijad
Kui pärandi võtab vastu mitu pärijat, ei ole pärandvara hulka kuuluvate esemete omanikuks mitte iga kaaspärija, vaid pärijate ühisus. Seega pärandvara hulka kuuluvaid esemeid saavad pärijad:
- müüa;
- kinkida;
- koormata piiratud asjaõigustega ja üürile anda vaid ühiselt.
Kaaspärijad võivad oma varasuhteid jäädagi reguleerima ühisusena. Kui aga pärijad tahavad enda pärandiosa iseseisvalt käsutada, tuleb pärandvara ära jagada.
Pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija, kuid seda tingimusel, et on teada kõik pärijad. Kui kaaspärijad ei jõua pärandvara jagamisel kokkuleppele, lahendab vaidluse kohus. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale.
Pärandvara jagatakse pärijate vahel kokkuleppel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel. Pärimismenetlus lõpeb pärandvara jagamisega.
Pärimisest loe lähemalt käsiraamatust «Pärimine. Pärandaja, testament ja pärimine ehk mis saab peale surma?», Evi Hindpere, Kinnisvarakool 2015.
