Käesolev selgitus puudutab tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 38 lg 1 kohaldamise võimalust olukorras, kus maksumaksja võõrandab pärimise teel saadud vara.
Selgituse eesmärgiks on välja tuua Riigikohtu 12.02.2014 otsuse nr 3-3-1-97-13[1] seisukohtade mõju maksuhalduri praktikale, mis puudutab pärimise teel saadud vara võõrandamise maksustamist.
Maksustamise praktika enne Riigikohtu otsust nr 3-3-1-97-13
Maksuhaldur lähtus seni praktikas pärandvara võõrandamisest saadu kasu maksustamisel asjaolust, et pärandvara saaja jaoks on soetamismaksumus null, st pärandvara müüjal ei ole võimalik kasu arvestamisel maha arvata pärandaja poolt pärandvara soetamisel tehtud kulusid (TuMS § 38 lg 1 näeb ette ainult maksumaksja enda poolt tehtud kulutuste arvessevõtmise [2].[3])
Näiteks olukorras kus isik võõrandas pärandina saadud kinnistu, loeti soetamismaksumuseks null ning kasu arvestati müügihinna ja soetamismaksumuse vahena, millest lubati maha arvata ka pärandvara vastuvõtmisega seotud kulud (nt riigilõiv, notaritasud).
Riigikohtu otsusest tulenevad seisukohad
Riigikohus asub oma lahendis seisukohale, et õigus vähendada vara võõrandamisest saadud kasu sama vara soetamismaksumuse võrra on tavaline varaline õigus, mis ei ole pärandaja isikuga lahutamatult seotud. Maksuõiguses puudub erisäte, mis välistaks soetusmaksumuse mahaarvamise õiguse ülemineku pärijale. Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt tuleb pärijat maksustada samamoodi nagu oleks maksustatud pärandajat, kui too oleks oma eluajal korteri võõrandanud.[4]
Pärimisseaduse (edaspidi PärS) § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna.
Riigikohus selgitab, et pärandaja isikuga lahutamatult seotud õiguslik tagajärg, mis ei ole pärijale ülekantav, on näiteks TuMS § 15 lg 5 punktis 1 sisalduv maksuvabastuse tingimus, et maksumaksja peab elamut või korterit kasutama kuni võõrandamiseni eluruumina. Kui pärija asub pärandina saadud kinnisasja kasutama viisil, mis ei vasta elukohana kasutamise tingimustele, siis kaotab ta õiguse seda kinnisasja maksuvabalt võõrandada. Sel juhul toimub maksustamine samamoodi nagu oleks toimunud siis, kui pärandaja oleks lõpetanud kinnisasja kasutamise elukohana. Isikuga lahutamatult seotud õigusega on tegemist ka siis, kui tulumaksuvabastus on antud ainult residendist füüsilisele isikule, kuid pärijaks on mitteresident või juriidiline isik.[5]
Riigikohus selgitab ka kinke ja pärandi teel saadud vara maksustamise erisusi. Kinke puhul on tegemist võõrandamistehinguga, mille tulemusena tekib võõrandajal kahju ning omandaja jaoks on vara soetamismaksumus null. Kinkelepingu korral ei saa kinkija soetamismaksumus kingisaajale üle minna, sest soetamismaksumuse mahaarvamise õigus lakkab võõrandamistehingu tulemusena olemast ja asendub kahjuga, mida kinkija saab arvestada väärtpaberitehingu korral TuMS §‑s 39 sätestatud tingimustel. Pärandamine ei kujuta endast võõrandamist pärandaja jaoks ega soetamist pärija jaoks, vaid olemasoleva omandisuhte osaline asendub teise isikuga.[6]
Kohtuotsuses on asutud seisukohale, et vara ostuhinda ja ostuga seotud kulusid tõendavad dokumendid tuleb esitada maksumaksjal. Pärandi vormistamise kulud tuleb liita soetusmaksumusele, sest nende kulude kandmine on pärandina saadud asja võõrandamiseks vajalik ja vältimatu.[7]
Maksuhalduri praktika pärandvara võõrandamise maksustamisel pärast Riigikohtu otsust
Riigikohtu otsuses toodud asjaolusid arvesse võttes lähtub maksuhaldur pärandvara võõrandamisel saadud kasu maksustamisel edaspidi asjaolust, et pärandamine ei kujuta endast võõrandamist pärandaja jaoks ega ka soetamist pärija jaoks, vaid olemasoleva omandisuhte osaline asendub teise isikuga.
Eeltoodust tulenevalt on maksukohustuslasel õigus pärandvara võõrandamisel maha arvata nii võõrandamisega seotud kulud kui ka soetamismaksumus (TuMS § 38 lg 1).
Näiteks kui maksumaksja võõrandab pärandina saadud kinnistu ja esitab maksuhaldurile ka dokumentaalse tõendi pärandaja poolt kinnisasja soetamisel tehtud kulu kohta, siis loeb maksuhaldur kasu arvestamisel soetamismaksumuseks pärandaja poolt tasutud kulutuse (nt ostusumma). Lisaks saab pärija soetamismaksumusele liita ka pärandi vormistamise kulud. Mahaarvatavad kulud peavad olema dokumentaalselt tõendatud. Kulusid tõendavate dokumentide esitamise kohustus on maksumaksjal (pärijal).
Kinkelepinguga võõrandatud vara korral maksustamise praktika ei muutu ning lähtutakse põhimõttest, et vara soetamismaksumus on null.
Veebruar 2013
[1] Riigikohtu halduskolleegium 12.02.2014 otsus nr 3-3-1-97-13. Arvutivõrgus kättesaadav siit
[2] L.Lehis. Maksuõigus, 3. täiendatud ja muudetud trükk (2012),lk 187
[3] L.Lehis. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 669.
[4] Riigikohtu halduskolleegium 12.02.2014 otsus nr 3-3-1-97-13 p 10
[5] Riigikohtu halduskolleegium 12.02.2014 otsus nr 3-3-1-97-13 p 11
[6] Riigikohtu halduskolleegium 12.02.2014 otsus nr 3-3-1-97-13 p 12
[7] Riigikohtu halduskolleegium 12.02.2014 otsus nr 3-3-1-97-13 p 14
Allikas:
