“1979-80 olin Rotermannis spordimetoodik ja praegu tundub, et liigun neid radu pidi, mida mööda olen juba varem käinud – 30-40 aastat tagasi.” Nõnda räägib Rotermanni ajaloolise kvartali üles ehitanud ettevõtja Urmas Sõõrumaa, kes oli 1982. a teeninud Patarei vanglas valvurina ja nüüd selle massiivse hoonekompleksi ära ostis.
Igast otsast juba nõukogude ajal lagunenud ja kõikjalt tükikesi poetav Patarei paistab silma sama seiklusrikka elu- või ajalooga, kui on olnud enamikel seal kinni istunud kriminaalidel. Nüüd on imposantsel ajaloolisel rajatisel lõpuks lootus jõuda rahusadamasse.
Mitmed endised või praegused riigiametnikud või ärimehed märgivad nagu ühest suust, et põhjus, miks märkimisväärne hoonekompleks veerand sajandit peremeest pidi ootama, seisnes kõikvõimalikes poliitilistes või ärilistes intriigides. Vaevalt saadi ühed plaanid maha panna, kui vahetus valitsus ning joonistusid uued jõuvektorid nii ettevõtjate kui ka poliitikute ringkondades. Kui näiteks enne tahtis mõni valitsus Patareid müüa, siis oponendid kuulutasid selle hinnalise objekti avalikkusele sulgemiseks. Kui aga võeti suund maksumaksja rahast ülalpidamisele, kuulutas mõni teine valitsus selle jällegi kuritegelikuks raiskamiseks.
Nüüd, pärast pikka ja aastaid tulemusteta investoriotsimist otsustas Urmas Sõõrumaa Patarei näol ühe sisseostu sooritada. Tema U.S. Invest lõi ettevõtte Nikolai Esimene OÜ ja esitas Riigi Kinnisvarale pakkumise. Tsaar Nikolai I ajal rajatud merekindluse alghind oli 4,5 mln eurot. Sõõrumaa pakkus pisut üle, ehkki ilmselt ei paistnud ühtegi konkurenti isegi silmapiiril.
Algse rehkenduse järgi neelab Patarei 100 mln euro ringis ja Sõõrumaa loodab leida kaasinvestoreid. Sinna on võimalik ehitada – mõistagi muinsuskaitsega kooskõlas – hotell, kohvikuid, büroosid, kortereid. Lähiajaloo muuseumgi leiab seal oma koha. Niinimetatud mänguruumi leidub Patarei mornis, umbes kolme meetri paksuste seintega kompleksis kokku umbes 40 000 ruutmeetri jagu. Kõik tuleb valmis ehitada kuue aasta jooksul. Kui see ei õnnestu, tekib riigil umbes poole miljoni eest tagasiostuõigus ja investeeringuid hüvitama ei pea.
Juba broneeritakse kambreid
Sõõrumaa räägib, et kaasinvestoriks pakkujaid leidub juba praegu. “Kes on endale juba kambri 61 broneerinud, kes kambri 19,” muigab ta. “Pikka aega kinni istunud inimesed võib-olla naljatavad omavahel nii.”
Miks mitte. Kui Patareis kas või kunagises vangla majandusplokis kaks kõrvuti asetsevat ruumi omavahel ühendada, tekiks enam kui sajaruutmeetrine võlvlagedega korter. Mõni kunagine “autoriteet”, kes vanglanaril pikutanud, ent hiljem valgekraestunud, saaks suurepärase võimaluse ilmselt Tallinna kõige kallima ruutmeetrihinnaga korteris või büroos mälestusi kirja panna. Seni veel trellitatud akendest avaneb hunnitu vaade merest tõusvale päikesele. Praegu pudeneb Patareis vaid krohv ja koorub värv. Hallitab uuesti isegi see üks ruum kunagises vangla majandusplokis, mille Patareis seni tegutsenud muuseumi juhataja Andrus Villem lasi üritusteks ära remontida.
Sõõrumaa ise toonitab Patareist rääkides, et kompleks taastatakse kunagise merekindluse eeskujul. Aastatel 1918-2002 tegutsenud keskvangla leiab meenutamist pigem muuseumiosas.
Patarei vangla on Sõõrumaale juba varasemast elust üsnagi tuttav
“Mina käisin seal 1982, kui olin sõjaväes vangivalvur-operaator,” meenutab Sõõrumaa nostalgiatooniga hääles. “Olin mitmete kohtade peal ja sealhulgas Patareis. Teenisin sisevägede väeosas – spordiroodus – seoses karatega, aga kuna karate keelati N Liidus 1982. aastast ära, siis pandi meid “posti peale” (vanglavalvuritena) ka käima. Ega Patareid valvates intsidente mul polnud, vaatasin valvepuldis tulesid, et kuidas signalisatsioonid ja häiresüsteemid toimivad. Tol ajal ju kaameraid veel eriti ei kasutatud. 1979-80 olin Rotermannis spordimetoodik ja tundub, et liigun neid radu mööda, mida mööda olen varem juba käinud 30-40 aastat tagasi.”
Patarei muuseumi juhataja Andrus Villem räägib, et tegi Sõõrumaaga Patarei renoveerimisest juttu umbes 12 aastat tagasi. Ent tol ajal oli ettevõtjal parasjagu käsil Rotermanni kvartal.
“See oli viimase kolme kuu idee,” räägib Sõõrumaa Patarei ostmisest. “Kuulutus oli juba väljas. Me vaatasime ja hakkasime arvutama. Kuna oluliselt on täienenud meeskond, kes mul kinnisvara eest hoolt kannab, siis mõtlesime, et miks ka mitte. Ma ei ole ühtegi lihtsat asja teinud. Minu töö on looming. Kinnisvaraarendus peab olema samamoodi looming. Sa teed, sa saad loomingu kaudu inimestega rääkida, ja loodetavasti kõneldakse sinu loodust ka pärast sind. Ja teine märksõna on seotud vanade asja renoveerimisega: tuleb anda neile uus tähendus.”
Sõõrumaa lisab, et Patarei on võimalus teha midagi, mida üldjoontes ei tehta. Aasiva küsimuse peale, kas Patareist saab siis nüüd ausammas iseendale, Sõõrumaa vaid muigab: “Mul on ausambaid küllalt, ma ei pea neid endale koguma. Neid pole mulle vaja.”
Kõige jaoks on aeg
Miks hoone ikkagi veerand sajandit peremeest pidi ootama?
“Osalt põhjustel, millest me siin ilmas ei kipu aru saama,” mõtiskleb Sõõrumaa. “Mõned asjad toimivad, mõned mitte. Nimetagem neid spirituaalseteks põhjusteks, mille olemasolu me ei pruugi tunnistada, aga las igaüks arvab ise. Ja teine põhjus on muinsuskaitsest tulenevad ranged nõuded.”
Tegelikult on Patarei olnud linnahall number kaks. Mõlemad laguehitised on aastakümneid meie mereväravat “kaunistanud”.
“Mina ise tahtsin linnahalli ära osta ja korda teha 2003-2004,” räägib Sõõrumaa. “See oli pandud müüki 150 mln Eesti krooniga Ja siis suured kadetsejad ei jõudnud ära kadetseda, kuidas nii odavalt saab Sõõrumaale kinkida. Aga võtke nüüd seda olukorda versus tänapäev. Isegi kui maksaksite linnahalli eest 30 mln eurot peale, siis seda kinki ikkagi keegi ei tahaks. Mõned asjad lihtsalt seisavad, ja seisavad selle taga, ehk et omanik lihtsalt on selline, nagu ta on.”
Patareis eeluurimisvangla sulgemise vajadus oli selge juba nõukogude võimule. Tegudeni enne NSV Liidu lagunemist siiski ei jõutud ning Eesti Vabariik oli sunnitud hallitavat ja nii personalile kui ka eeluurimisalustele terviseohtlikult külma ja niisket vanglat edasi pidama. Isegi kui toonastel vabariigi valitsustel peitunuks kusagil peidetud rahavaru, olnuks 1990ndate keskpaiga lausvaesuse taustal raha kulutamine “vangide poputamiseks” ääretult ebapopulaarne.
Ajakirjanik Ita Serman kirjutas juba 1994. a Õhtulehes Patareist kui potentsiaalsest hotellist. Vaevalt osati aga toona arvata, et mingi konkreetse lahenduseni ehk kindla arendaja leidmiseni kulub sellest artiklist veel ei rohkem ega vähem kui 25 aastat.
Tõsi – vähemalt üritati valitsustes leida keskteed, et vaene vabariik ei peaks palju raha ohverdama, aga me saaksime ikkagi uued vanglad.
Tallinna keskvangla ehk Patarei hoonete äriprojekti konkursil tunnistas täitevamet 1996. a edukaks kinnisvarabüroo AS Laansoo Kinnisvara pakkumuse, kelle ülesandeks oli leida investor. Kavas oli vanad hooned maha müüa, sinna hotell ehitada ja saadud raha eest rajada maakondadesse kolm kokku 1500 kohaga vanglat. Riigi esindajana rügas selle projekti kallal toonane verisulis ametnik, justiitsministeeriumi asekantsler Juhan Parts.
Patarei ümber hiljem aastaid valitsenud vaikelu ja huvipuuduse taustal tundub uskumatuna, aga konkursil Laansoole kaotanud ettevõte Merin püüdis veel tagantjärelegi kõike teha, et Patarei siiski endale vallutada. Täitevameti kinnisvaraprojekti, nagu seda meedias nimetati, ootas siiski häving. Patarei müügist saaduks praeguses vääringus umbes 16 mln eurot. Raha odavnemist arvestades praeguse kursi järgi märksa suurema summagi. Ainult et uued vanglad, kokku 1500 kohta, läinuksid ikkagi maksma kordades rohkem.
Patareisse investeerida soovinud Soome investor soovis vastutasuks maa-alasid Patarei ümbruses, kuid neid ei tahetud anda ja sinnapaika palju aega ja higi kulutanud konkurss jäigi. Loomulikult piirasid vanglast kaasaegse hotell-ärikeskuse rajamist igasugused muinsusreeglid.
“Võib-olla tulid siin mängu mingid poliitilised momendid, või kadedus,” hindab arhitekt Enn Laansoo tagantjärele, miks Patarei nii kaua oma peremeest ootas. “Igasugused võitlevad huvid tuli mängu. Kaadritagused niiditõmbajad – võib jah ka nii öelda.”
Kunstnikele ei sobinud
Hotelli, ärikeskuse ja sadama arendusetapist lohistas riigivõim igasuguseid aegu näinud kolossi uude: kunstiakadeemia omasse. See oli millenniumivahetuse paiku, kui Siim Kallase valitsuses täitis kultuuriministri ülesandeid akadeemiaga tihedalt seotud Signe Kivi. Patareis endas jätkus veel viimaseid aastaid monotoonne elu: ühed arreteeritud toodi eeluurimisele, ning need, kes kohtuotsuse saanud, toonastesse nn kolooniatesse karistust kandma. Alaliste elanike sektori moodustasid vaid eluaegsed vangid. 2005. aastaks olid viimased vanglaüksused Patareist “evakueeritud”.
“See ei olnud üldse hea idee,” on kunstiakadeemia rektor Mart Kalm veel nüüdki rõõmus, et tudengite kolimine kunagiste vanglamüüride vahele aset ei leidnud. “Muidu oleks kogu kunstiõppele kuluv raha pidanud minema maja ülalpidamiseks ja õppejõudude palkadeks poleks midagi alles jäänud.”
Kalm räägib veel, et kunstiakadeemia vajab valgust, aga muinsuskaitse keelanuks avasid suuremaks raiuda. Kuigi palju räägiti juba toona hoone halvast aurast, ei saa neid jutte Kalmu arvates tõsiselt võtta. Põhiprobleem, et paksude seinte hüdroisolatsiooni ja ventilatsioonita endise kindluse kujundamine õppehooneks tähendanuks, et tudengid ja õppejõud oleks piltlikult öeldes ohverdatud. Nendele enam raha ei jagunuks.
Kunstiakadeemia projektile tõmbas 2003-2004. a piduri Res Publica peaministri Juhan Partsi valitsus.
Ilmselt oli Partsil meeles, kuidas ta kümmekond aastat varem oli pidanud Patareile justiitsministeeriumi ametnikuna investorit otsima, ja ta jätkas sama suunda. Vahepeal oli Res Publicaga seotud olnud ettevõtja, Tallinna linnapea ametit pidanud Tõnis Palts paisanud lendu veel mõtte Patareist kui Põhjamaade kasiinokeskusest. Igal juhul oli valitsus võtnud otsuse see kulukas objekt maksumaksja kaelast ära saada. See suund jätkus tänase päevani, kuni Sõõrumaa leidmiseni välja.
2008. ja 2009. a enampakkumised olid siiski kolinal läbi kukkunud. Järjekordne katse Patareid müüa – kolme mln eurose alghinnaga – läks nurja juunis 2012, kuigi huviliste ring oli seekord lai. Kuigi iseenesest ei nõutud muinsuskaitse osas midagi ülemäärast, polnud võimalike investorite arvates seegi talutav. Eesti sõjamuuseum oli 2011. a välja pakkunud, et Patareist võiks kujundada niinimetatud supermuuseumi, kuhu kokku koguda paljud pinnanappuses vaevlevad väiksemad lähiajaloo teemalised muuseumid. Seegi jäi vaid jutuks, kuigi ajaloolaste ringkondade entusiastid projekti kallal vaeva nägid. Vahepeal levisid kuulujutud seintes peituvatest kurjadest bakteritest, sh tuberkuloosist, ent bakterioloogid naeravad sellised hirmud välja.
Kuni investorit otsiti, tegutses Patareis Andrus Villemi juhtimisel muuseum. Ainuüksi filmivõtteid on seal tehtud enam kui 30 filmi tarbeks.
Kortereid ei kogu
Hoonekompleksi lagunemine oli aga jõudnud kriitilise piirini. Sügistormid lennutasid katuseplekki. Vanglas ekskursioone juhtiv Andrus Villem pidi tihti koristama vihma läbi laskvast laest varisevaid krohvihunnikuid. Kõige tipuks valis Euroopat ühendav muinsuskaitseorganisatsioon Europa Nostra Patarei kompleksi Euroopa seitsme kõige ohustatuma kultuurimälestise hulka. Seega tuli Sõõrumaa pakkumine üsna viimasel minutil, sest pudeneva krohvi järel hakkavad järgmisena varisema tellisseinad.
Kas mängisid Sõõrumaale ehk olulist rolli muu hulgas hunnitud merevaated, mis Patarei akendest Tallinna lahele avanevad? Kuigi Tallinn on merelinn, kujutab Patarei endast süngetest kambritest avanevate vaadete osas midagi väga erilist. Ettevõtja ise ütleb, et teda paelus ennekõike suur väljakutse: “Ma olen suurema osa oma elust elanud mere ääres, ja kellele meist merevaade ei meeldiks. Tegelikult ei ole mul merega väga suurt kontakti – ei ole ma jahisadama- ega jahimees.”
Iseendale tulevases renoveeritud merekindluses korteri soetamise üle soovib ta veel järele mõelda: “Üldiselt ma kortereid ei korja. Aga kui tunnen, et mulle seal sobib või keegi minu lastest end seal hästi tunneb, siis miks mitte.”
Patarei lagunemine: katuseplekk lendab ja krohvi sajab
“Katuseplekki sajab alla iga tormiga,” räägib Patarei muuseumi juhataja Andrus Villem, kelle sõnul on hoone jõudmas kriitilisse staadiumi, kus katusest läbi sadav vihm kohati juba tellisseinu lagundab.
Andrus Villem on ilmselt üks väheseid inimesi, kes endises sünges keskvanglas ehk Patareis iga nurgatagust tunneb. Mõneti on isegi kahju, et Patarei senisel laguneval, pudeneval ja roostetaval moel kujul lakkab olemast. Tänapäevasele heaoluühiskonna inimesele mõjuks üsnagi silmi avavalt ekskursioon kunagistesse vanglaoludesse, kus ühte 16 kohaga kambrisse topiti ruumipuudusel kaks korda rohkem inimesi – nagu Tallinna kilusid karpi. Samas on loomulikult selge, et taoline massiivne laguehitis ei saa Tallinna mereväravat enam kauem “kaunistada”.
Andrus Villem näitab muuhulgas sõjaeelse Eesti Vabariigi aegset poomiskambrit, millel auk põrandas.
“Surmanuhtluse täideviimiseks oli tol ajal eraldi protseduur,” seletab ta. “Surmamõistetu toodi siia ja jäeti üksi. Ruumis oli laud, laual sigaretid, konjak ja väike pudel kaaliumtsüaniidiga. Surmamõistetul oli võimalus ise mürk sisse võtta. Kui ta aga paarikümne minuti pärast ikka rahulikult laua ääres istus, pandi silmus kaela ja poodi üles.” Nõukogude ajal viidi Patareis surmaotsuseid täide mahalaskmisega – seda umbes 1960ndateni, mil kõrgemat määra asuti täitma Leningradis ja surmamõistetute tiiba Patareis hakati seejärel kutsuma ka Leningradiks. Viimane surmamõistetu – mitu inimest tapnud Rein Oruste – hukati Patareis siiski veel vahetult enne taasiseseisvumist ehk 1991. a.
Praegu on Patarei veel täis ajaloolisi esemeid, mida tasuks alles hoida: vanad narid, vangide sööginõud, haiglatiiva sisustus, kõikvõimalikud olmeesemed. Vangla raamatukogu on huvilised juba tühjaks tassinud, sest vanglatempliga teostel on bibliofiilne väärtus.
Patareis peeti Nõukogude ajal umbes paari tuhandet eeluurimisalust. Võrdluseks, et 1945. a “tipptunnil” võis neid seal olla 3500-4000.
1918. aastast saadik vanglana tegutsenud Patarei lõpetas oma ametliku tegevuse keskvanglana pidulikult 27. detsembril 2002, kui Tartus oli valminud uus vangla. Patarei kompleksi alguseks saab pidada aastat 1827, mil Venemaa imperaator Nikolai I kinnitas Tallinna sõjasadama kindlustamise projekti. Juba ehitamise ajal oli see ehitus aga sõjalises mõttes vananenud, sest suurtükiväe tulejõud oli niivõrd kiiresti arenenud, et muutis sellised kivikolossid mõttetuks.
1858. a kustutati Patarei merekindluste nimekirjast ja võeti kasutusele kasarmuna, kuni Eesti Vabariik 1918. a talle uue rakenduse leidis.
Peeter Järvelaid: investor, keda tunneme, on parem kui võõras
“Kui Patareisse investeeriks keegi täiesti võõras, siis oleks risk, et ta ei pruugiks tajuda kohalikku kultuuritausta, aga Sõõrumaa puhul on ju Rotermanni meil näitena ees,” ütles Põhja-Tallinna vanem Peeter Järvelaid.
Ta lisas, et kuigi Patareile tuleb ettevõtjal ikkagi läheneda äriloogika seisukohalt, suudab Urmas Sõõrumaa väga suure tõenäosusega ühendada äriga respekti ajaloo- ja kultuurimälestise suhtes. “Oluline, et Patareiga seoses leevenduks vanglaga kaasas käinud miinusmärgilisus, samas aga ka see, et selle hoone kaudu näidataks edaspidigi Eesti lähiajalugu,” leidis Järvelaid.
Patarei kompleksi idapoolsesse ossa on kavandatud Mälu Instituudi toel muuseum, kus säilitatakse autentsed vangikongid, mahalaskmisruum, koridorid, vangla hoov koos vangide jalutusruumidega ja palju muud vaatamisväärset. Riigi poolt on projekti partner justiitsministeerium.
