Homme, 14.01.2021 jõustub võlaõigusseaduse üüriregulatsiooni muudatus, mis on püsinud muutmatuna peaaegu 20 aastat. Vajaduse muudatuseks tingis asjaolu, et kehtiv üüriregulatsioon on võrdlemisi imperatiivne ning keelab mitmeid üürniku ja üürileandja vahelisi kokkuleppeid. Seaduse muudatuse eesmärgiks on arendada üüriturgu, kaitsta senisest enam üürileandja huve ning pakkuda alternatiivi kodu omamisele.
Muudatusi selgitab Pindi Kinnisvara jurist.
Eeltoodust tulenevalt on seadusega ette nähtud järgmised muudatused:
• Kaotatakse eluruumi üürilepingutes leppetrahvi keeld.
Üürileandja ja eluruumi üürnik võivad nüüd kokku leppida nt lemmiklooma pidamise keelu rikkumisel leppetrahvi maksmises, mis ühe rikkumise eest võib olla kuni 10 % ühe kuu üürist ja erinevate rikkumiste korral kokku mitte rohkem kui 20% ühe kuu üürist.
• Täpsustatakse viivise regulatsiooni ning lubatakse eluruumi üürilepingu korral üürileandjal ja üürnikul leppida kokku seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgemas viivisemääras.
Üürniku kaitseks on sätestatud, et viivisemäär ei tohi ületada enam kui kolm korda seaduses sätestatud viivisemäära ehk muudatuse jõustumise hetkel ei tohi viivisemäär olla kõrgem kui 24% aastas, mis on 500 euro võlgnevuse korral u 10 eurot kuus.
• Üürileandja jaoks muudetakse soodsamaks üürilepingu ülesütlemine.
Makseviivituse korral lubatakse üürileping üles öelda senise kolmekuulise makseviivituse asemel kahekuulise viivituse tõttu. Samuti lubatakse üürileandjal leping üles öelda tagatisraha ning hoone korrashoiu- ja parenduskulude tasumisega viivitamise korral.
• Lubatakse leppida kokku terve hoone korrashoiu- ja parendamiskulude (nn remondifond) üürnikule ülekandmise osas.
Üürniku kaitseks sätestatakse, aga et kui üürnik ja üürileandja on leppinud kokku, et üürnik kannab terve hoone parendamiseks vajalikke kulusid, siis ei saa samal alusel üüri tõsta.
• Võimaldatakse kokku leppida, et üürnik tagastab asja sellises seisundis, et sellelt on kõrvaldatud hariliku lepingujärgse kasutamisega tekkinud kulumine või halvenemine, või et üürnik kannab sellega seotud mõistlikud ja vajalikud kulud.
• Sätestatakse selgemalt üüri tõstmine tähtajalise üürilepingu korral.
Üürniku kaitseks sätestatakse üürilepingu ülesütlemise võimalus, kui üürnikule ei ole üüri tõstmine vastuvõetav.
• Pankroti- või täitemenetluse käigus toimunud müügi puhul on uuel omanikul võimalus talle üle läinud üürileping senisest lihtsamini lõpetada.
Nimelt ei kohaldu sellisel juhul enam säte, mis võimaldas omandajal üürilepingu üles öelda üksnes juhul, kui ta vajab üüritud ruumi tungivalt ise.
• Lisaks nähakse ette tagatisraha tõhusam kaitse olukorras, kus üürileandja suhtes algatatakse täite- või pankrotimenetlus.
Seaduses sätestatakse, et tagatisraha ja sellelt kogutud intress ei kuulu üürileandja pankrotivarasse ja sellele ei saa pöörata sissenõuet täitemenetluses üürileandja vastu.
