Kui uskuda kinnisvaraanalüütik Tõnu Toomparki, siis oli aprilli alguses Tallinnas ja Harjumaal müügis umbes 4500 eluaset, kuus osteti aga keskmiselt sadakond.
Neljakümnekordne pakkumise ja nõudluse vahe peaks tähendama, et müüjad peaksid enam pingutama kui ostjad. Vähemalt eeldusel, et nad tahavad ellu jääda. Minu viimase paari kuu kogemused räägivad aga kinnisvarafirmade initsiatiivipuudusest. Üks maakler, muidu kahtlemata hea inimene, ei saanud kahe nädala jooksul ei fotosid korterist, andmeid selle seisukorra kohta ega kokkulepet omanikuga korteri vaatamiseks.
Teine ei tulnud selle peale, et lisaks küsitule veel mõnda pinda pakkuda. Ja nii edasi.
Siit saaks teha kaks järeldust. Esimene – kriisi ei ole, head ajad kestavad ja kinnisvaraanalüütikud – teiste seas toosama Tõnu Toompark – hämavad niisama, kas igavusest või pahatahtlikkusest. Ilmselt siiski mitte.
Teine võimalus – õigus on analüütikutel ja pikaldased kinnisvarafirmad ei ole turu muutumisest aru saanud.
Mõne aastaga kasvas kinnisvarabüroode arv Eestis ligi 250ni. Ennustatakse, et ilmselt surevad nõrgemad nüüd välja. «Nõrgem» ei tähenda aga väiksemat, pigem ootab raskes olukorras kuulsusetu lõpp suuri, pikaldasi ja laisapoolseid dinosaurusbüroosid.
Artikli autor on Urve Eslas, artikkel ilmus ajalehes Postimees.
