Viimasel ajal kõnelevad poliitikud oma erakonnaga meedia vahendusel sooviga võimendada sõnumit avalikkuse ees ja survestada partei juhte. Selle rohtunud raja on avastanud ka üürnike liidu juhatuse liige Heimar Lenk, kes hoiatab võimul olevat Keskerakonda eesootavatest valimistest ja 70 000 sundüürniku võimalikust ära jooksvast häälest (PM, 29.04) - Omandireformi lõppanalüüs on ühele grupile kahju hüvitamise raport
- Raport ei kajasta piisavalt reformi mõju ja tagajärgi omanikele
- Omanikel tuli võtta vastutus amortiseerunud majade korrashoiu ja uuendamise eest
Kas omandireformi ülekohus on ka see, et vara tagasi saanud omanikele ei hüvitatud eraomandi ebaseaduslikku kasutamist 50 okupatsiooniaasta jooksul? Kas omandireformi ülekohus on see, et Eesti riik ei tagastanud hulka hooneid, mida kasutati avalikes huvides ja mille eest maksti puuraha erastamisväärtpaberite näol? Kas omandireformi ülekohus on see, et Tallinna linn tegi kõik, et Saksamaale ümberasunud kodanikele vara mitte tagastada ja keeldub tagastamast Mustpeade maja vennaskonnale, kelle nõudeõigust on kohtulikult kontrollitud?
Kas pole küüniline jutustada mustpeade abil linna ajalugu, eitades samal ajal vennaskonna õigust ajaloolisele kodule. Kes suudab mõelda selle ülekohtu ja valu suurusele, mida pidid taluma kümned tuhanded, kes viidi Siberisse selle tõttu, et nad olid head peremehed ja eraomanikud või kes olid sunnitud vara jätma, et sõja jalust põgeneda. Paljud surid, külmalt maalt naasnud olid ühiskonna põlu all ega võinud sageli naasta kodukohta ning nende kodu olid hõivanud uus avangard ja parteinomenklatuur.
Kui Eesti Vabariik taastati 1991. aastal õigusliku järjepidevuse alusel, ei saa keegi kahtluse alla seada omandiõiguse taastamist omandireformi käigus õigusliku järjepidevuse alusel. Eraomand on ühiskonna vundament. Kuidas saaks 103-aastase riigi juht tunnistada, et ca 11 000 maja tagastamine õigusliku järjepidevuse alusel oli viga. Riik saaks paluda andestust ja mõistmist. Muide, otsuse omandiõiguse taastamisest järjepidevuse alusel tegi EV Ülemnõukogu 19. detsembril 1990, kui Eesti peaminister oli Edgar Savisaar!
Üürilepingud jätkusid ka pärast majade tagastamist riigi kehtestatud erireeglite alusel – kedagi ei tohtinud heast peast kodust välja tõsta või üüri ülemääraselt tõsta. Nagu igas õigusriigis, valvab õigussuhete järgimise ja seaduste põhiseaduspärasuse üle kohus. Eesti kohtusüsteem pole tuvastanud omandireformi aluste seaduse põhiseadusele mittevastavust sundüürnike erastamisõiguse kaotuse osas. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga liitumisel tegi riik reservatsiooni, et laiaulatusliku omandireformi puhul ei pruugi olla võimalik järgida kõiki konventsiooni põhimõtteid.
Tõesti, tagastatud majade üürnikud ei saanud eluruume soodsalt erastada ja inimlik on mõista nende segadust, hirme ja luhtunud lootust. Samas said ka nemad tööaastate eest EVPsid, mida sai kasutada maa või ettevõtete erastamisel. Riik ja omavalitsused ei jätnud üürnikke üksi – erastamisrahast loodud omandireformi reservfondist anti laenu tagastatavate eluruumide üürnikele ümberasumiskuludeks ja uute eluruumide omandamiseks, kusjuures laenu sai tagasi maksta EVPdes. Samuti said laenu omavalitsused üüripindade ehitamiseks või ostmiseks üürnikele, sundüürnikud olid eelisnimekirjas omavalitsuse vabanenud korterite kasutusele võtmisel ja erastamisel, omavalitsused on ehitanud sotsiaalmaju.
Lenk loob pildi tuha all hõõguvast jüriöötulest ning lõhestatud ühiskonnast, kus lapselapsed vanaema kalmul ohkavad, et küll elas ta õudsel ajal, kui üks eestlane teise kodust välja tõstis. On see tõesti nii? Elame parimat elu rahva ajaloos. Üürikinnisvara omanik vajab üürnikku nagu kala hapnikku. Praegune põlvkond suhtub eluruumide üürimisse kui normaalsusse, mis tagab mobiilsema elu ja väldib suuri kapitalimahutusi. Üürnike liit võiks mõelda, kuidas üüriseadusandlust üürituru toimimiseks parandada ja mida teha puuküürnikega, selmet olla ühe teema kaudu kinni ajaloos. Omandireformi armistunud haavu pole vaja veritsema ajada.
Arvamusartikkel ilmus 6.05.2021 Postimehes
