Iga maaomanik peaks ulukikahjustustest teatama maakondlikule keskkonnateenistusele. Sealt saab ka aru nõuda, kas ulukijahi plaanid on täidetud.
Maaleht on korduvalt kajastanud Eestis viimastel aastatel süvenenud probleemi – metssead, kitsed ja põdrad tekitavad kahju metsanoorendikele ja rohumaadele. Kui vanasti oli oht, et sead viivad ära talvekartuli, siis nüüd võivad elajad lükata ümber ka õunapuud ja tuhnida üles aiamuru. Soojad talved on loomade arvukust tõstnud.
Juristina tekkis mul huvi, kas keegi vastutab tekkinud olukorra eest. Mõõt sai täis, kui minu Varbolas asuvas maakodus olid metssead põhjalikult läbi kaevanud elumaja ja sauna vahel asuva jalgtee. Veidi enne seda olin just kätte saanud akti, kus kurvalt tõdeti, et metsauuendus ca 8 hektaril on metssigade tõttu 80% ulatuses hävinud.
Vastutab looma omanik
Rohkem kui poolsada tuhat krooni Euroopa Liidu avalikku abiraha oli haihtunud. Rohumaade taastamise kuludeks võib hinnata samuti kümneid tuhandeid kroone. Minu talu asub riigi hallatava jahipiirkonna ääremaadel ja riigijäägrid ei ole seal just agarad külalised.
Esimene mõte oli otsida üles looma peremees, et temalt aru pärida ja kahjutasu nõuda. Võlaõigusseaduse kohaselt vastutab looma pidaja looma tekitatud kahju eest.
Veel kakskümmend aastat tagasi olid loomad ja linnud riigi omaks tunnistatud ning nii koomiline kui see ka ei olnud, rändas meie ühine vara igal sügisel lõunasse ja heal juhul tuli ka kevadel tagasi. Praegu kehtiva asjaõigusseaduse kohaselt ei kuulu loomad kellelegi, kui nad on looduslikult vabad.
Loomade, lindude, kalade jms puhul on õiguslikus mõttes tegu peremehetu varaga, mida võib igaüks hõivata (õiguskeeles ka okupeerida) seadusega ette nähtud korras. Sellist ürgset omandamisõigust piirab meil jahiseadus.
Kirjutasin siis kirja riigile palvega selgitada, kes vastutab mulle tekitatud kahjude eest. Vastuse sain Riigimetsa Majandamise Keskuselt, kus viisakalt anti teada, et ulukikahjude hüvitamist reguleerivad jahiseaduse §d 22-24.
Jahipidamise reguleerimine on riigi pärusmaa. Jahiõigused on alati olulised olnud. Minu Lusthoone talu müügikontrahtis 1887. aastal jättis Põlli mõisnik endale õiguse ära müüdud maadel jahti pidada. Jahipidamisega ei kaasne aga üksnes õigused, vaid ka kohustused.
Milline on riigi vastutus?
Riigi põhiülesanne on kaitsta oma elanike heaolu, turvalisust ja põhiõigusi. Põhiseaduse § 32 ütleb, et omand on puutumatu, see annab õiguse eeldada, et riik peab astuma samme oma kodanike vara säilitamiseks. Riik ei saa võidelda vihma, tormi ja põuaga, ulukite arvukuse reguleerimine on talle aga jõukohane ülesanne. Marutaudi nakatumise vastu võitlemine on selle kohta hea näide.
Jahiseaduse kohaselt peavad riigi jahimaad olema korraldatud. Seda teeb riik ise läbi Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse, kes koostab jahikorralduskavad. Kavad peavad määrama ulukite maksimaalse arvukuse jahipiirkondades.
Riigi nimel viivad jahikorralduskavasid ellu maakondlikud keskkonnateenistused, nemad annavad välja jahipiirkonna kasutusload jahindusseltsidele.
Vähemalt 9% riigi jahindusmaadest jäetakse riigi enda kasutusse ja neil maadel teostab jahti Riigimetsa Majandamise Keskus ühtsetel alustel jahiseltsidega.
Jahipiirkonna kasutusloas fikseeritakse täpsete arvudena ka jahipiirkonna kasutaja kohustused ulukite küttimisel ja abinõud ulukikahjustuste vältimiseks. Küttijad peavad regulaarselt läbi viima ulukite loendusi oma jahipiirkonnas ja edastama need andmed keskkonnateenistusele.
Viimane on kohustatud ulukite arvukuse suurenemisel muutma väljaantud kasutusloa tingimusi, kui aga kasutusloas sätestatud kütitavate ulukite arvu ei saavutata, siis kasutusloa peatama või tühistama.
