Regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman esines täna Riigikogu ees ettekandega ning andis ülevaate riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ elluviimisest oma valdkonnas. Oma kõnes keskendus minister tegevustele, mis aitavad luua kõikjal Eestis parema palgaga töökohti ja kodusid, mis tugevdavad põllumajandust ning tagavad toidujulgeoleku.
Minister soovib, et ükski Eesti inimene ei peaks valima elukohta pelgalt töökoha või laste koolikoha järgi. „Kui kõikjal Eestis on võimalik saada töö eest väärikat tasu, lastel head haridust ja ka eakana tunda rõõmu toetavast kogukonnaelust, siis miks mitte ei võiks kümne aasta pärast elada iga teine Eesti pere maal või väikelinnas?“
Kõne peamised teemad olid põllumajandus ja toidujulgeolek ning regionaalne ebavõrdsus. Hartman tundis muret, et üha väiksem hulk Eesti peresid saab lubada endale kohalikku toitu, sest välismaine on hinnasildilt sageli odavam. „Riik saab ulatada abikäe nii kodumaistele tootjatele kui ka tarbijatele, langetades toiduainete käibemaksu. Sarnase ettepaneku on teinud ka Põllumajandus-Kaubanduskoja ja Talupidajate Keskliidu esindajad. Madalam käibemaks aitaks tarbijal eelistada kodumaist ja võrdsustaks konkurentsitingimusi lähiriikidega, kus käibemaks toiduainetele on madalam kui teistel toodetel,“ rääkis Hartman.
Minister rõhutas ka, et igal pool Eestis peab olema hea elada. „Strateegias “Eesti 2035” leppisime kokku eesmärgi suurendada väljaspool Harju- ja Tartumaad elavate inimeste osakaalu; sellest eesmärgist oleme aga liikunud hoopis eemale. Hea on see, et väljaspool Harjumaad ühe elaniku kohta loodud SKP maht on suundunud lähemale Euroopa Liidu keskmisele. Endiselt on aga suured Eesti-sisesed erinevused palkades, tööhõives, tööjõu tootlikkuses ning ettevõtjate suutlikkuses tooteid arendada ja eksportida. Näiteks oli 2024. aasta II kvartalis keskmine palk Läänemaal 1536 eurot, aga Harjumaal üle kolmandiku võrra suurem ehk 2233 eurot. Paraku mõjutab just sobivate töökohtade olemasolu või nende puudumine inimeste elukohavalikuid kõige enam.“
Hartman on seisukohal, et regionaalpoliitika ei ela ainult Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis, vaid puudutab iga eluvaldkonda. Ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni enne, kui on saanud vastuse küsimusele, milliseid linna- ja maapiirkondi see otsus mõjutab, ja kuidas.
Lisaks rääkis ta innovatsiooni ja järelkasvu, varustuskindluse, ühenduste ja liikuvuse ja paljudest muudest teemadest.
Kokkuvõttes pani minister Riigikogu liikmetele südamele, et võimalus heaks eluks kõikjal Eestis ei sünni iseenesest. „Me ei tohi juhtida riiki lootuses, et nähtamatud käed asju paika loksutavad. Olgu selleks „asjaks“ inimeste väärikas sissetulek, toidujulgeolek ja varustuskindlus või hästi toimiv ühistransport. Viimaste aastate kobarkriisid on toonud valusalt ja teravalt esile vajaduse jõulise ning asise regionaalpoliitika järele. Regionaal- ja põllumajanduspoliitika ei ole enam pelgalt heaolu ja väärikuse küsimus, vaid sellest on saanud üks meie iseolemise ja julgeoleku alussambaid. Seda seepärast, et vaid see rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on.“
