Rahvastikuprognoosid näitavad, et aastaks 2050 kasvab elanike arv Tallinna ja Tartu lähiregioonides, samas kaugemates piirkondades elanike arv väheneb. Värskelt tutvustatud üleriigilise planeeringu “Eesti 2050” uuringud rõhutavad ulatusliku koostöö vajadust tasakaalustatud regionaalse Eesti nimel.
Tartu ülikooli rändeuuringute teaduri Kadi Kalmu sõnul näitavad Eesti linnade ja valdade rahvastikuprognoosi tulemused aastani 2050, et jätkub Tallinna regiooni kasv. Elanike arv suureneb seejuures lähivaldades ulatuslikumalt kui Tallinnas.
„Kui senised rahvastiku arengutrendid jätkuvad, kasvab lisaks pealinna regioonile ka Tartu ja Pärnu lähiümbruse elanike arv. Samal ajal väheneb rahvaarv enamikus teistes Eesti piirkondades. Need suundumused on seotud nii elanike vanuselise koosseisu kui ka rändega erinevates Eesti piirkondades,“ ütles Kalm.
„Tallinna regioonis ja teiste suuremate linnade lähistel kasvab elanike arv sündide ja uute elanike saabumise tõttu, samas mujal Eestis kahaneb rahvastiku arv suremuse ja elanike lahkumise pärast.“
Vananemise mõju on intensiivsem kaugemates paikades
Rahvastiku vananemine toimub igal pool Eestis, aga see on intensiivsema ja kiirema mõjuga kaugemates piirkondades. Kalmu sõnul on 2050. aastaks üle 40% elanikkonnast vanemad kui 65 aastat, eriti äärealadel. Samas on Tallinna piirkonnas trend sünnitada vähem lapsi ja kui on suund sinna rändamisele, siis avaldub selle mõju ka laste arvule.
Üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ uuringute päeval tutvustati üle 230 inimesele mitut olulist alusuuringut. Need käsitlesid rahvastiku paiknemist ja liikumist, noorte eelistusi ning rohe-sinivõrgustikku ja väärtuslike maastike kujundamist.
Toimepiirkondade alusuuring analüüsis keskuseid, mis on vähemalt 5000 inimese ja piisava teenustega olulised toimepiirkonnad. Uuringus vaadeldi nii kodu-töö pendelrännet kui ka teenuskeskusi ehk kohti, kuhu inimesed lähevad erinevaid teenuseid tarbima, alates poodidest juuksuri, meelelahutuse, tuletõrje ja valitsusasutusteni. Iga piirkond, kus neid huvipunkte on rohkem ja pakutavad teenused mitmekesisemad, toimib gravitatsioonilise keskusena.
Teenusekeskused on vähem Tallinna-kesksed kui töörände liikumised
Tartu ülikooli inimgeograafi Anto Aasa sõnul on Eesti asustussüsteem oma toimepiirkondadega kujunenud välja väga pika aja jooksul ja Tallinna mõjuala on hakanud viimastel kümnenditel märkimisväärse kiirusega kasvama.
„Lisaks on samal ajal paljud väiksemad toimepiirkonnad oma staatuse kaotanud, sest vähenenud on nii rahvaarv kui ka asula tähtsus tõmbekeskusena. Praeguseks on Tallinna toimepiirkond oma ligi 700 000 elanikuga rahvaarvult sada korda suurem kui näiteks Türi toimepiirkond,“ märkis Aasa.
„Siiski on näiteks teenuste kättesaadavuse kaardipilt oluliselt vähem Tallinna-keskne ning maakondlikud keskused kannavad olulist rolli.“
Noored eelistavad elupaigana hõredamaid piirkondi
Tuleviku vaates on oluline ka noorte liikumine ning seda käsitles 18–35-aastaste noorte ruumieelistuste uuring.
Noorte uuringu juhi Ann Ideoni (Hendrikson DGE) sõnul selgus, et noored eelistavad tiheda linnakeskkonna asemel elupaigana pigem eeslinnalisi piirkondi, väikelinnu ja ka hajaasustust. Ideon rõhutas, et noorte valikud sõltuvad nende varasematest kokkupuudetest ja kogemustest. Nii tahavad näiteks Tallinna noored elada pigem Tallinnas.
„Maanoored peavad juba varakult liikuma ja kogevad oma õpiteekondade tõttu mitut erinevat piirkonda,“ ütles Ideon.
„Linnanoortel puudub samaväärne surve liikuda, neil ei pruugi olla kogemust maakeskkonnaga ja seetõttu ei oska nad seal ka kohaneda. See on ka meie kõigi vastutus seda kontakti tekitada. Maakodu, maavanemad ja suvitamine on selleks üks võimalus, nende kogemustega noored on potentsiaalsed linnast maale suundujad.“
Eesti tasakaalukam areng eeldab kõigi valdkondade kaasa mõtlemist
Üleriigilise planeeringu „Eesti 2050″ projektijuhi Anna Semjonova sõnul on asustuste arengu suunamine üks viise saavutada tasakaalustatud regionaalne areng.
„Ühtlasemalt arenenud piirkonnad on kogu Eesti huvides, seda nii majanduslikest, sotsiaalsetest kui ka julgeoleku aspektidest. Samamoodi seisneb asustuse suunamise edu võti probleemi teadvustamise kõrval ka erinevate valdkondade otsustel, ruumilisest planeerimisest siin üksi ei piisa,“ ütles Semjonova.
„Vaja on koostööd riigiasutuste, omavalitsuste ja ettevõtete vahel, sest kõigil neil on oluline roll muutuste loomisel.“
Praegu on üleriigilises planeeringus käsil neli arengustsenaariumi, millisena võiks Eesti edasi areneda, kui oleks võimalik asustuste arengut suunata:
- pealinnastuv Eesti ehk praeguste trendide jätkumine ilma sekkumiseta;
- regioonikeskuste Eesti, mis tugineb suurematele linnadele;
- väikekeskuste Eesti, kus hajutatult üle Eesti on väiksed elu „tuumikkohad“;
- sisserände Eesti ehk pikemas perspektiivis kasvav Eesti, mis aga rahvastiku olukorrast lähtuvalt toimib sisserändajate toel.
Üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ eesmärk on määrata kindlaks Eesti ruumiline struktuur, ruumikasutus ning ajakohased ruumilise arengu põhimõtted, suunised ja suundumused aastani 2050.
Planeering koondab kokku riigi ruumilise arengu vajadused, seab paika pikaajalise ruumilise visiooni ja selle saavutamiseks vajalikud eesmärgid. Selline strateegiline ruumilise arengu plaan aitab kiiresti muutuvates oludes silmas pidada suurt pilti ja otsuste mõjusid.
Praegu on planeeringus käsil uuringute etapp, mis jõuab tulevikus tegevuskava ning valitsuses kinnitamiseni.
